@FF**?!xZ... mu mõtted

Vabariigi Vastikuim Vitupea ehk väike vihane...
on teie ees. Loopige kividega, kutsuge nimedega, lööge või risti. Peaasi, et kibuvitsa põõsasse ei viskaks. Kui keegi soovib osta ängsti koormakaupa siis pole vaja kaugele vaadata. Teie oma väike vihavabrik on avatud 24/7 ja toodab... toodab... toodab. Mis on see, mis mind üles keerab ja plahvatama paneb? Kurat seda teab?!?! Seevõib olla kõige väiksem asi maailmas ja ma turtsun, sisisen, käed rusikas püsti, hambad risti. Ühel korral ei toimi see süütenöör üldse ja teinekord on see nii lühike, et plahvatab ette hoiatamata. Ehk sa võid mind peksta, laimata, teha mida tahad aga kui sa sööd kinos popcorni ja räägid mulle filmi lõpu ette ära siis sured sealsamas :)
Ma tean, et ma pole kõige kergem inimene, kellega läbi saada. Fakk. Ma usun, et enam hullemat friiki annab leida. Küsige, kellelt tahate. Ma ei hakka siin lahkama kõike, mis mul harja turri ajab. Ma ei hakka ka puudutama kõike, mis mulle tähtis on ja mis põhjustel. Sest siis saaks sellest ühest postist tahtmatult väike novell. Ma keskendun bändi osale sest sellest te ju siin lugeda tahategi, mu sõbrad. Kõverpeegli rahvale pole mul kunagi kahju olnud millestki. Nii, et tere tulemast sellesse ulaelust hävinenud poisikese mõtete meeltekoldesse. Kus üks veski jahvatab kõik rõõmud mürgiks mu jahtuvas veres, kus elumõte kahvatab kui närbuv päike kleepjas udumeres. Tere tulemast mu luupainajasse!
Ma olen olnud eri bändides aastast '95. Mäletate veel seda aastat? Kui jah siis olete õnneseened, sest ma küll ei mäleta. Ma olen vahepeal väga palju lollusi jõudnud korda saata. Ma ei mäleta palju asju, aga mäletan, et minu suhtumine bändi tegemisse on olnud kogu aeg ühesugune. Alustades koolibändist ja sealt edasi igas järgmises kuni viimaseni välja. Ma igatsen seda koolibändi aega. Selline tunne on, et kui sa teed oma elu esimest bändi oma sõpradega, siis on kõik ühel lainel. Kõik tahavad sama. Kõik on võrdselt huvitatud. Need on head ajad. Jätke need ajad meelde. Sest mingi hetke pärast hakkavad kõik järgemööda üles kasvama. Ja mingil hetkel ongi kõik su sõbrad-bändikaaslased täiskasvanuks saanud ja omavad uusi huvisi, uusi prioriteete, tahavad muud ja tahavad seda teisel moel. Ja sina oled ikka see loll, kes pole suureks kasvanud. Oled ikka samas koolibändi faasis. Ja sa igatsed seda aega ja tunnet tagasi. Mitte ainult tegemise osas, aga ka livele minnes, stuudiosse minnes, uut lugu harjutades. Seda, et liblikad oleks kõhus ja värin sees ja hommikul, nii kui silmad lahti teed, helistad kõik bändikaaslased läbi ning nad pole ka veel magama saanud. Sest adrenaliin on veres ja kõrvus kohiseb alles. Aga jah, teistel kaob see tunne kahjuks varem või hiljem. Ja siis liigud ühest bändist teise sest su järgmises bändis kui kõik on värske siis on see uudne ja hea tunne peal ja kõik teevad tööd jälle samamoodi nagu algusaegadel. Kõik tahavad jälle sama. Seekord toimub aga see väljakasvamine kiiremini. Sest kõik on juba vanemad ja endas rohkem kindlad. Ja nii sa liigud jälle edasi järgmisesse ja järgmisesse bändi. Et saada tagasi seda tunnet, mis sul alguses oli - esimese, koolibändi aeg. Kurat kui hästi ma seda omast käest tean. Mina olengi see loll, kes kunagi suureks ei kasva. Kes ei saa täiskasvanuks. Kes tahab ikka sedasama ka kõigilt teistelt. Ma olengi ju Kid... poisike. Neetud selliseks. Ja kui te kujutaks ette kui faking rõve ja vastik ma suudan olla kui ma tunnen, et ma ei saa teistelt sama suhtumist nagu on minul. Siis ilmubki välja see diktaator õuenarri rõivais ehk vabariigi vingeim vihatud vastik vitupea. Ma saan väga hästi aru, et kui see osa minust jälle väljas on siis ma ainult süvendan probleemi ja inimeste mittetahtmist teha asja samal moel nagu ma seda tahan teha. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kuradile see. Ma ei tee mingeid pikki plaane ja ei suuda lõputult valida sõnu ning siluda pinnast. Ma lähen tigedaks. Ma lähen vastikuks. Ja ma saadan pikuti ja sügavuti kõige sügavamasse ja pimedamasse auku, et päike ka enam ei paistaks.
Nagu te teate siis enne kui ma kivikuningana HND ridades aega teenima hakkasin, olin ma Brides in Bloomis, High'n'Drys ja veel mõnes bändis ja mu suur suu, mis vait ei püsi... on nii mõnegi riiu ennegi maha pidanud. Sest ma tean, mida ma tahan, kuidas ma seda tahan ja kui seda pole siis...fuck that. Mingi aeg lähen kaasa ja siis olen jälle vastikuna tagasi.
Seda kõike praegu tagasi mõeldes tundub naljakas, et mu kunagised võitluskaaslased Brides in Bloomis hõikasid maha oma laialiminemise just enamvähem samal ajal kui sama teema oli õhus HND kantsis. Meil oli probleem õhus rippunud juba jupp aega selleks ajaks aga järjest süvenenud. Alguse sai vast augustis 2007. Ja kui Brides laiali läks siis sai suurest sõjast ja teineteise kõride kallal olemisest hetkeks tagasi tõmmatud sest imelik oleks olnud ahvida teisi kuigi meil probleem oli olemas juba selleks ajaks tõesti kaua. Nüüd siis juba ring number, ma ei tea kui mitmes, et sama teema õhus ja sel määral, et ma ei suuda ennast enam sundida lavale minema.
Siit siis selle juurde, mis toimub. Ma ei lasku veel detailidesse, mis ja miks ma nii kaugel olen. Äkki kunagi. Alguses plaanisin selle kõik välja kisada aga ma ei postitanud oma juttu ära ja teen lühemalt. Ei räägi põhjustest vaid tulemist. Kunagi kindlasti seletan ära ka põhjused. Põhjustest kõrvale hiilides... olen niikaugel, et ei taha HND'ga lavale minna. Ma tahan VÄGA teha HNDga koos uue plaadi valmis. Ma isegi tahaks seda plaati koos bändiga esitleda aga ei tea, kas saan seda teha kahjuks. Palusin korduvalt, et HND teeks eelseisva Rock Cafe live ära... lihtsalt ilma minuta. Ning, et nad esineks edasi ja teeks kõike edasi HND nime all ja samu HND lugusi mängides. Edasi on kõik juba HND allesjäänud kvarteti teha. Mis nad otsustavad ja mis teevad. Ma ise lihtsalt ei suuda ennast sundida hetkel enam bändiga lavale minema kuigi loodan üle kõige bändi jätkamist. Mul on nii kahju, et ma ei saa öelda miks. Aga ma ei saa, ma ei tee seda, praegu. Nii, et tehke häält ja nõudke HND omale tagasi. Kas siis neljaliikmelisena või viieliikmelisena aga ilma minuta. Ma pole ka solvunud kui võetakse kampa keegi, kelle ideed oleksid ülejäänud kambaga rohkem ühel lainel. Hetkel tunnen, et olen nagu teiselt planeedilt ja isegi ei saada aru, milles kuradis mu probleem seisneb. Lihtsalt ma pole suutnud kasvada suureks... Andke mulle andeks! Samas ma usun, et HND muusika on seda väärt ja teie... mu armastatud patused, olete seda kindlasti väärt. Mind näeksite ikka aga endi kõrval bändi vaatamas, viskiklaas ühes ja õllepudel teises käes. Ja ma nii loodan, et suudan leida jälle tahtmise HNDga lavale minna. Samas ei saa seda lubada sest ma olen kangekaelne ja vastik.
Hetkel ootan teistelt vastust, kas kolmas plaat tuleb koos minuga või ilma. Kui koos minuga siis salvestus hakkaks 20 oktoober ja uus materajal on hea. Kaks korda parem kui "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kokku. Äkki suudame seda ängsti ja viha panna plaati ja teha kõige vihasema, ülbema ning rokkivama plaadi üldse. Vähemalt seda tigeduse osa jagub mul. Kuhjaga. Mind ei muuda miski peale haua kuigi kujutan ette, et ka siis kihutan 200km tunnis otse põrgusse mõlemad käed õhus, keskmised sõrmed püsti a kui mulle seal keegi teele jääb siis muudan ta elu põrguks... või kurat... kui ma seal juba olen siis paradiisiks? Ehh, ärge ajage mind segadusse...
Mu mõtted on kui lahinguratsud, kes on valmis kihutama igasse lahingusse. Ka neisse, mis pole minu jaoks või, millest oleks targem ringiga mööda minna. Heiti Talvik suutis selle minu eest juba rohkem kui terve mu oma eluiga tagasi välja öelda. Ma leidsin selle teksti ühest raamatust, mis mulle kingiti. See raamat on saanud juba oluliseks osaks mu tekstide kirjutamise arengule. See on olnud aluseks 3 loo sünnile. Ja need kolm ei jää ka viimaseks. Tähh selle eest! Nii raamatu kinkijale kui autorile. Inspireerite. (Fakk mul on ikka kirjutamata post sellest, kes on mind mõjutanud ja õpetanud ning inspireerinud). Aga sellest kõne all olevast tekstist olin hetkega sisse võetud. Kuidas see mees suutis nii kirjutada. Minu vastiku värdja olemuse kokku võtta paari riimuvasse ritta? Siin seisabki teie ees teksti osa HND ühest kõige uuemast ning kindlasti üks mu seni parimatest lugudest.
Mu mõtted...

A tout le monde
A tout mes amis
Je vous aime
Je dois partir

TÄHH TEILE!

Väike vihane mees,
Kid

MU MÕTTED
(Kid/Heiti Talvik)

MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TÕIKADE TINASSE KOORMA EES NORSATES AJAVAD PÜSTI
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TAPLUSE TULISE VANKRI EEST ORJATÖÖ KÜTKEISSE KISTI

KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA

NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA

MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
VERES POSAUNIDE MÜRA JA SILMIKUIS LÕKETE PRAGIN
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
PUNANE LAKUST KÄIB MARU JA KANNUL NEIL MADUDE SAGIN

KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA

NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA

Relvaladu....

Millest koosnes ja koosneb HND saund?

Kraami on käest niipalju läbi käinud.....aga üritan meenutada.
Minu kasutasin erinevaid basse millest üks oli 5 keelne Spector ( häälestatud CCBCF# ) ja krt ma tõesti ei suuda enam meenutada mis 4keelne enamjaolt oli, võis olla ´79 Precision ( CBCF# ). Pillist jooksis 4 rida pulti.
1. kliin
2. Sansamp
3. Ampeg SVT lahti keeratult SM57
3. Ampeg SVT lahti keeratult Beta52 ( kui mu mälu ei peta )
Kid kasutas enamjaolt Hamer V-d ja Gibsoneid läbi Mesa pea ja erinevate kappide.
Osades lugudes on Ibanez Muschoki signature bariton kah kuulda.
Trummid on Rockhouse-i Yamaha Recording Custom vist ning plaadid erinevad Zildjan, Sabian etc.
Oleks pidanud vist üles kirjutama kui plaadi tegu käsil oli :-)

Praeguseks oleme liikunud veits "kaasaegsemaks".
Kid kasutab Hamer V-d, paari Gibsonit kuid enamjaolt uue plaadi demomine käib juba 100% ESP-idega. Enamus pille on Drop C häälestuses.
Kui Kid eelistab full thickness Eclipse-i siis Madisel lemmikuteks on Laiho ( aga kahe helipeaga ) kalasaba ning õhema kaelaga Eclipse. Kõikidel elektrikatel EMG helipead. Mina olen jäänud praegu pidama Edwardsi ( Duncanitega ) jazzbassi peale, meeldivalt õhuke kael ja suht pommikindel pill tundub olevat. Nende mõne aasta jooksul on meil bändist läbi käinud vist julgelt üle 50 bassi ja kitarri ning praeguste valikuteni oleme jõudnud läbi darwinliku lähenemise.
Võimudest on hetkel kasutusel Marshallid ja Hartked. Peale igasuguste eksootide ning kosmosetehnoloogia oleme ikka miskipärast ringiga algusesse tagasi, kesteab, vb mõne aja pärast alustame seda trippi koos kindral MIDI ja muude sõpradega aga hetkel on asi nii lihtne kui olla saab, mees-pill-juhe-võim.
Proovikanurgas vedeleb ja suur ports efekte mis aga ei leia kunagi kasutust, ma küll üritan koguaeg rääkida et pange ja pange aga siiani null vedu :-)
Kidil on tema ustav Morley wah ja madisel MXR-i booster ning Ernie Balli volpedaal.
Andy on meist kõige stabiilsem vend. HND algusest alates on ta kasutanud PDP trumme ning Paiste taldrikuid. Viimasena vahetas ta trummiraua DW omade vastu ning custom värviga uus trummikomplekt on ka juba teel. Andy lemmikuks on vist tema Sabiani ride, ülejäänud kellad vahetuvad suht tihti kuid enamus on 2002 ja 20th seeriast. Pulkadeks on minuarust klassikaline 5B või siis miskid valged Vaterid, enivei on tal pulgakotis misiganes kaikaid ning saepuru lendab nonstop. Mingi hetk proovitud Aheadid jäidki nurka vedelema. Mulle isiklikult meeldib plastikotsaga pulga saund rohkem kuid Andyt ma selles pole suutnud veel veenda. Lives ja demosi tehes on Andy trummidel küljes ka Ddrum 3. Punaste karpide firma toodang on meie jaoks suht asendamatu kuna tavaliselt pole kunagi nii korralikke trumme või siis aega trummide tuunimiseks et livel hea oleks. Ddrumiga on aga trummisaund oluliselt lihtsam. Livedel kasutame võimalusel alati nii mikrisaundi kui ka trigereid.
Lisaks on meil bändis kuues virtuaalne kodanik kes tuleb Tascami portastuudiost kolme kanali kaupa.
Tahniliselt kõige keerulisem ongi Andy töökoht sest tema peab kogu elektroonikat juhtima ning Andy rack on võtnud karmid mõõtmed. Kastis on Tascam, Ddrum, liinimikser tema kõrva jaoks ning Dbox Ddrumi väljunditele. Puldist saadab Taavi talle tavaliselt summa mikserisse ning tema lisab ise endale vajaminevaid elemente.
100% kõrvamonitoridele üleminekut bändis lähiajal oodata ei ole. Kuna mina olen Madisega samal pool lava siis oma monitori ootan basstrummi ja tomme, Kidi kitarri, Tarvo laulu ja veits backtracke. Edasi on kogu "magic" juba Taavi käes kes puldist õigeid heebleid liigutab.

Proovikasse oleme ehitanud tillukese kodustuudio ning lintame läbi oma livepuldi Nuendosse. Kõrvadesse puhuvad Samson Rubiconid. Trumme võtame üles SE overheadide, dünmikrite ning trigeritega. Kuna hetkel meie überhelikaart on kutu siis läheb kõik puldist stereoträkina läbi Lexiconi helikaardi arvutisse. Kidrad võtame sisse Beta57-ga ning bass otse läbi MXR preambi helikaarti. Pisut nurgeline ja tahumatu lähenemine aga olude sunnil on elu selline.
Linti võttes teeme me alati vähemalt 3 rida põhikitarri ( vasak, keskel, parem ) eraldi mängituna ning lisahääled. Demosi tehes üritame kõik hiljem plaadile tulevad elemendid sisse panna ning seetõttu on ka demodes vahest paarkümmend rida ainult kitarri. Lisasaundid etc üritame ka teha sellised et hiljem stuudios saaks need read otse uude projekti tõsta ja ei peaks neid enem üle käima. Tavaliselt küll kahjuks peab ja seda puhtalt helikvaliteedi pärast, nii häid sämpleid lihtsalt pole käepärast.
Samuti olen ma siiani eemale hoidnud kõigest milles sisaldub MIDI sest mulle meeldib mängivaid inimesi lindata mitte kuubikuid ekraanil liigutada. Samuti võtame stuudiosse parem mõne klaverimängijast sõbra kui et hakkame sämpleriga midagi sarnast ehitama.

Viimasena võtame mütsi maha erinevate Ford Transit busside ning Aiku ees kes on meid siiani ilusti ja turvaliselt kontserditele viinud ning hiljem laibad labidaga autosse visanud :-)

sai vist kõik?

kuninglik tallihoidja TP

Pealinn põleb

Ei, ei ole rahutused käimas kuigi ise olen juba liiga kaua rahutu olnud ja tahaks mässata. Sellest emon niikuinii peagi. Aga pealinn põleb päriselt ka. Õigemini põles üleeile õhtul. Käisin oma troonipärija, Kadrioru printsiga, jalutamas, et võimalikult palju üheskoos aega veeta enne veel kui mind jälle teenistusse tagasi kutsutakse ja pean omal lahingvarustuse välja otsima, et pea ees stuudiosse tormata. Olime niisiis valduseid üle vaatamas kui parasjagu oli käimas suurematsorti lihtrahva pidustus. Kogu lossipark ja hoov olid täis küünlaid, lõkkeid, tõrvikuid ja tulefontääne.Üsna muinasjutu sisse eksimise tunne tuli peale või. siis olid miskid satanistlikud riitused just käimas. Kuna ma kumbagi ei kartnud siis oli kõik hästi ja ma oma mõtetes ära. Õues hämmastavalt soe sügisõhtu ning tuhanded me kuningriigi alamad pidustustele kogunenud. Kuuldes tšellodel Queeni, Rammsteini ning muid sarnaste bändide lugusi ja leegid kõikjal võbelemas tekkis üle pika aja hinge sisse rahu.

Liiga kaua olen ma olnud rahutu aga mitte rahutu sel moel nagu ma seda olen poisikesest peale olnud ehk siis mässumeelne vaid vastikult rahutu. Endale vastikult. Nii, et see mind ennast häirib ja tekitab tunde, et ma lämbun ära kohe. Aga nüüd üle aasta tuli mu sisse jälle külm rahu. Teadmine, et ma ei muudaks midagi, mis ma teinud olen. Ma ei muudaks midagi, mis juhtunud on. Ma ei muudaks midagi. Kid on tagasi. Ja selleks, et jääda. Aitab turvalisest, igavast ja mugavast. See ajab mind iiveldama. See ei ole see, mida ma loodud olen tegema. Ma tahan tagasi seda, mille pärast ma teenistusse tulin üldse. Verd, viha, ülbust, tätoveeringuid, drooge, jooke, nikku, serva peal elamist. Õnneks sain aru, et ma suudan olla piisavalt produktiivne, et teha tööd mitmes suunas. See varasem suure maantee ja paljude pööramiste jutt. Elada seda, mida ma tahan elada ja saata sügevalt v...ttu kõik teised. Kõik muu on ja jääb lihtsalt tööks. Nii ma olengi kirjutanud hunniku materjali ka teiste jaoks. Eks seda kuulete kunagi ja vaatab, kes teist läbi hammustab - mis raadiost kostvad rajad on minu kirjutatud. Praegu aga keskendun, et kirjutada valmis HND kolmas plaat, mis oleks samm teises suunas eelkäijatest "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kui oleks kõigile veel tuntav, et need on ju neetud kratid, kes tagasi on. Töö on hea... hoiab vormis. Rockin' is mu business and the business is good. Aeg tiksub otsustavale momendile muudkui lähemale. Stuudio ja plaat ootavad. Peab lahnguks valmistuma. Kuni töö käib, oleme kui üks mees. Vaatab, mis peale tööd saab. Ja nii kõigest sellest ilust Kadrioru tulefestivalil nähtust hoolimata lõpetab teie nukker kivikuningas ikka õhtu õllepudeliga sest väike vihane mees on tagasi... keskmine sõrm õhus! Tigedus annab jõudu! Aga ma olen õnnelik. Õnnelik, et see neetud mugavuse ja igava turvatundega kaasa liuglemine läbi sai. Ärge laske mind enam uinuda. Mu rahvas vajab mind... raevukana.

Kurat, niipalju on veel, millest tahaks kirjutada. Seegi post oli tegelikult mul juba varem rohkem kui päev valmis, aga ei saand varem sellele kroonikale siin ligi, et uus peatükk lisada. Ühe kohustuse lükkasin oma õlult ära. Nimelt on väga paljud noored ja vihased härrased mult uurinud meie lahingvarustuse kohta. TP kirjutab mingi hetk kindlasti, mis jupid panevad kratid kõlama nii nagu me kõlame. Ise tahan varsti kirjutada väikse kummarduse neile inimestele, kes mind on innustanud ja teevad seda siiani, pannes tegema, mis ma teen ja üritama olla parem kogu aeg kuni mu valitsusaeg veel kestab. Ja ka päikesepilkajate nimi vajab veel väheke lahtiseletamist... andke aega... Praegu avan pudeli kanget ja mõtlen elu üle järgi.Pudeli põhjas peitub ALATI tõde, mu noored sõbrad...

Teie väike vihane mees,

Kid

Lugude sünnimaa

Ükspäev mõtlesin et kust kõik alguse sai ja millal ning ajamasina peab vist kerima aastasse ´94-´95. Vähemalt minu elu esimese bändi duubelmakiga lindistatud soperdused omavad sellist kritseldust kassetiküljel.........praegu kuulates on ikka päris naljakas. Aga kuradile oli sõrm antud ja varsti järgnes kõik muu koos saba ja karvadega ning otsapidi sain tuttavaks Kid-iga. Naljakas fakt ajaloost on see et kunagi olen mina nohisenud mikrisse mingeid High´n´Dry esimesi demokatsetusi kuskil Volta proovikas :-) olid alles ajad, viin oli odav ja kõik karvased sõbrad.

Elektrikruvikeerajaga masinat tänapäeva kerides on tänaste minu lugude sünniaeg tegelt 2-3 aastat tagasi. Ma ei ole stabiilselt produktiivne inimene vaid teen asju portsude kaupa. Mõnikord on vaja välja puhuda seest igasugune kärsahais. 3a tagasi istusin ma üksi suures poolpimedas korteris, kitarr süles, JimBeam paremas käes ja pläru vasakus ning mõtlesin põhjalikult elu üle järele :-) Ning samas kirjutasin ca paarkümmend teksti ja posu akorde sinna juurde. Tänaseks on neist enamus piisavalt laagerdanud et neid õiglaselt hinnata ning mõned mõtted sellest perioodist jõuavad vb ka HND plaadile. Viimane põhjalik tekstikirjutamine jääb ´06 jõuludesse. Öösel haiglas oli piisavalt aega tekste kribada.........enamus neist tundub praegu halvasti kirjutatud enesehaletsusena aga noh, mõned read on head kah :-)

Praegu püüan õhust katkeid ja kirjutan märksõnu telefoni, ei ole aimugi mis neist saab.
Hetkel üles kirjutatud:
Ma ei jaksa seda praegu veelkord kuulda, see väsitab ja minu maha murda suudab ( meloodia tekstile olemas, ootan kosmosest järgmist juppi )
Muerto Rico / Rico Muerte ( kunagi teen sellise nimega bändi )
Major Scale Suicide / Mazoorsed enesetapud ( kunagi teen plaadi sellise nimega )
The evil side of evil ( loo pealkiri )
Go, burn your rockets slow, run with no control ( olemasoleva loo tekstijupp )
I am and need, to be believed ( olemasoleva loo refijupp )

tänaseks aitab
TP /TalliPoiss

Pilte enesetapjate klubist

http://www.photoblog.com/reinson/2008/09/13/hnd-proovikas.html
Uus tegelane meie jutustustes on Mart Reinson, kes mängib maalri rolli. Ta rullib teie kõigi ette lahti kanga, et joonistada pilte sellest, kuidas käib elu päikesepilkajate juures enesetapjate klubis. Siin esimene loodetavasti mitmetest illustratsioonidest me raamatus. Selle kogu koleduses. Hoidke lapsed ja naised eemale sest Mart kujutab elu nii nagu see on, ilustamata miskit.

Kid

Kõverpeegli rahvas

Kivikuningas istub oma tornis ja mõtleb, et ei peaks oma inimesi vast nii tihti tüütute monoloogidega tüütama aga siiski... Istuge, öelge üks toost kadunud sõprade terviseks ja kannatage mu heietused. Vana mees on selle poisikese sees.
Suhteliselt ammu-ammu, palju aastaid tagasi kui paljud teist alles põlvepikkused olid, kirjutasin loo "Kõverpeegli rahvas". Selle mõtte istutas mu pähe naaberkuningriigi valitseja Loitsu Lembetu. Kuningas, kes nii aastailt kui kogemustelt palju kogenum kui ma ise, on mulle olnud päris tihti eeskujuks. Enamus inimesed ei suudaks seda elus uskuda sest Loitsu kuningriik pole kerglane ja viha täis nagu minu oma aga ometi ühendab meid miskit. Me mõlemad põlvneme kõverpeegli rahvast. Aga tagasi loo juurde. See lugu kadus mul pikaks ajaks ning kattus paksu tolmukorra alla. Ei leidnud seda üles ei High'n'Dry ega Brides in Bloom, kelle ridades ma aega teenisin oma kuningriiki otsides, kuni ühel päeval ise selle otsa kogemata komistasin. Ma isegi ei mäletanud, et selline lugu mul olemas oli kui veidi rohkem kui aasta tagasi üks mu järjekordne sõber surma sai. Nagu ikka kui kuningal on paha siis ta otsib pudelipõhjast vastuseid ja tihti saab neist vastustest uus laul. Nii ka seekord. Veidi uimas olles ning omaette elu ja muu üle järgi mõeldes komistasin ma selle ammu ununenud loo otsa. Vaid mõne hetkega olin ma kirjutanud valmis loole täiesti uued salmid, mis olid nii kinni selles hetkes ja neis tunnetes, mis mul peal olid, et ei pidanud pingutama pool päeva riimide leidmisega vaid kõik lihtsalt kisendas mu sees nii, et pidin ainult kuulatama ja kirja panema. Vanast Kõverpeegli rahvast võtsin kohe refrääni sest see sidus kõik kuidagi ilusti kokku. Ja nii see vana lugu jälle hingama hakkas. Õigemalt kui kunagi varem. See on nii hea tunne kui õige tunne on peal. Ehh, räägin liiga segaselt? Katsuge mind mõista ja kaasas püsida. Ma olen seda asja teinud pea sama kaua kui mõned siinsed lugejad on elanud. Õige tunne on midagi muud. Ma tahan jälle kirjutada. Muusikat. Ja mitte ainult Päikesepilkajaile. Ma olen tagasi rajal aga see rada pole enam kitsas ja kindlas suunas viiv teeke vaid suur kiirtee, kus on palju ristmikke ja võimalusi mujale pöörata.
Ehhh, kaldusin jälle loo juurest eemale. Ühesõnaga kõverpeegli rahva alandlik teener nagu ma olen, ei oska ma veel ette näha, kas see lugu ka HND uuele plaadile jõuab või mitte. Küll aga on see taas üks neist õigetest ja ausatest lugudest. Mingil põhjusel tulevad sellised kergemini siis kui midagi on pahasti. Nii, et täna õhtul olles just päeval kuulnud ühe rõõmustava sõnumi vanalt sõbralt, valan ma klaasi täis ja alustan sisemist põlemist taaskord, nii nagu väga tihti varemgi. Ütlen toosti sõpradele, keda pole enam. Ning ka neile, kes omakordakaotanud oma olulised inimesed. Proosit!

Maailmas on tegelikult palju häid asju. Loodetavasti mahun minagi nende sekka kuidagi oma jubeduses ära. Kuigi meid, kõverpeegli rahvast, iialgi ei taheta. Liiga palju meenutame neid... teid kõiki.

Teie mõtlik jutuvestja,
Kivikuningas

Kid



KÕVERPEEGLI RAHVAS
(Kid/Kid)

TÄNA ÖÖSEL SA EI MAGA
VAATAD ÕUEVALGUSTUST
MÕTLED NUTMAS KAS KEEGI ON TAGA
IGAVIKUST IGATSUST
TÄNA ÖÖSEL SA EI NAERA
OTSID KURVAST LOHUTUST
TÄNA ÖÖSEL KUUD KUI KAED SA
VAEVU VAED KA VAEVATUST

TAHAD SA MINUGA OSAD NÜÜD VAHETA
SINUST SAAB MINA, ET MÄNGIDA NEID
KÕVERPEEGLI RAHVAS IIAL TEID EI TAHETA
LIIGA PALJU MEENUTATE MEID

TÄNA ÖÖSEL MA EI MAGA
OLEN MURES SINU EEST
SINA NUTAD MA JÄÄDA EI TAHA
TUNDMATUKS TUNDMUSTELE
TÄNA ÖÖSEL MA EI NAERA
KEEL KEELDUS KEELETUKS
ÖELDA “ARMASTAN” TUNDUB ON VAEV, MA
HINGE HEIDAN HINGETUKS

Nõõ ratsud

Jaht on alanud.
Mina lähen täna koju loodetavasti üht lugu lõpetama mis on hetkel küll inglisekeelne ja poolik aga.....
Proovikas tehtud kitarrid mälupulga peal ja koju trumme ehitama.
See saaks siis olema vist demo nr 17. Ka seekord on lugusi oluliselt rohkem kui plaadile mahub ning nendega on meil oma plaan.

Teie TP

Proloog ehk...verd, nikku, armastust

Tunnistan ausalt... pole kunagi ühtegi blogi pidanud ja lugenud... olen ka kõigest paari ning sedagi pigem sunniviisiliselt. Tegin selle neetud veebipäeviku, et teid viie vastiku värdja väiksesse maailma sisse lasta. Lasen kõigil krattidel oma postid lisada siia kui neil endil tuju tuleb, et rääkida HND asjadest oma vaatevinklist... Asjust mis olid, mis on, mis tulevad... Muusikast, livedest, videotest, seiklustest, tülidest. Millest iganes. Ja te näete, et see väike maailm on igast vaatetornist erinev. Lõhnab erinevalt, maitseb erinevalt... on erinev.

Etendame teile loo, mis on kohati verdtarretav, kohati südameid purustav, kohati ahhetama panev. Kõik toimub seitsme maa ja seitsme mere taga, seitsme surmapatu saarel, kivikuningriigis. Selle tüki nimeks saagu "Päikesepilkajad", sest mida muud me kõik oleme kui mitte patused, saba ja sarvedega päikesepilkajad.
Tegelased selles haiges unenäos, mille teile etendame on:

Tarvo - õnneseen
Kid - diktaator õuenarri rõivais
TP - kutsar
Madis - ravitsejamees
Andy - kalamees ehk selgroog-võllarog

HND stuudios... esimene vaatus alaku
Teretulemast Päikesepilkajad...
Teretulemast mu luupainajasse :)

Teie kõigi isiklik,
Kivikuningas

Kid