Ei, ei ole rahutused käimas kuigi ise olen juba liiga kaua rahutu olnud ja tahaks mässata. Sellest emon niikuinii peagi. Aga pealinn põleb päriselt ka. Õigemini põles üleeile õhtul. Käisin oma troonipärija, Kadrioru printsiga, jalutamas, et võimalikult palju üheskoos aega veeta enne veel kui mind jälle teenistusse tagasi kutsutakse ja pean omal lahingvarustuse välja otsima, et pea ees stuudiosse tormata. Olime niisiis valduseid üle vaatamas kui parasjagu oli käimas suurematsorti lihtrahva pidustus. Kogu lossipark ja hoov olid täis küünlaid, lõkkeid, tõrvikuid ja tulefontääne.Üsna muinasjutu sisse eksimise tunne tuli peale või. siis olid miskid satanistlikud riitused just käimas. Kuna ma kumbagi ei kartnud siis oli kõik hästi ja ma oma mõtetes ära. Õues hämmastavalt soe sügisõhtu ning tuhanded me kuningriigi alamad pidustustele kogunenud. Kuuldes tšellodel Queeni, Rammsteini ning muid sarnaste bändide lugusi ja leegid kõikjal võbelemas tekkis üle pika aja hinge sisse rahu.
Liiga kaua olen ma olnud rahutu aga mitte rahutu sel moel nagu ma seda olen poisikesest peale olnud ehk siis mässumeelne vaid vastikult rahutu. Endale vastikult. Nii, et see mind ennast häirib ja tekitab tunde, et ma lämbun ära kohe. Aga nüüd üle aasta tuli mu sisse jälle külm rahu. Teadmine, et ma ei muudaks midagi, mis ma teinud olen. Ma ei muudaks midagi, mis juhtunud on. Ma ei muudaks midagi. Kid on tagasi. Ja selleks, et jääda. Aitab turvalisest, igavast ja mugavast. See ajab mind iiveldama. See ei ole see, mida ma loodud olen tegema. Ma tahan tagasi seda, mille pärast ma teenistusse tulin üldse. Verd, viha, ülbust, tätoveeringuid, drooge, jooke, nikku, serva peal elamist. Õnneks sain aru, et ma suudan olla piisavalt produktiivne, et teha tööd mitmes suunas. See varasem suure maantee ja paljude pööramiste jutt. Elada seda, mida ma tahan elada ja saata sügevalt v...ttu kõik teised. Kõik muu on ja jääb lihtsalt tööks. Nii ma olengi kirjutanud hunniku materjali ka teiste jaoks. Eks seda kuulete kunagi ja vaatab, kes teist läbi hammustab - mis raadiost kostvad rajad on minu kirjutatud. Praegu aga keskendun, et kirjutada valmis HND kolmas plaat, mis oleks samm teises suunas eelkäijatest "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kui oleks kõigile veel tuntav, et need on ju neetud kratid, kes tagasi on. Töö on hea... hoiab vormis. Rockin' is mu business and the business is good. Aeg tiksub otsustavale momendile muudkui lähemale. Stuudio ja plaat ootavad. Peab lahnguks valmistuma. Kuni töö käib, oleme kui üks mees. Vaatab, mis peale tööd saab. Ja nii kõigest sellest ilust Kadrioru tulefestivalil nähtust hoolimata lõpetab teie nukker kivikuningas ikka õhtu õllepudeliga sest väike vihane mees on tagasi... keskmine sõrm õhus! Tigedus annab jõudu! Aga ma olen õnnelik. Õnnelik, et see neetud mugavuse ja igava turvatundega kaasa liuglemine läbi sai. Ärge laske mind enam uinuda. Mu rahvas vajab mind... raevukana.
Kurat, niipalju on veel, millest tahaks kirjutada. Seegi post oli tegelikult mul juba varem rohkem kui päev valmis, aga ei saand varem sellele kroonikale siin ligi, et uus peatükk lisada. Ühe kohustuse lükkasin oma õlult ära. Nimelt on väga paljud noored ja vihased härrased mult uurinud meie lahingvarustuse kohta. TP kirjutab mingi hetk kindlasti, mis jupid panevad kratid kõlama nii nagu me kõlame. Ise tahan varsti kirjutada väikse kummarduse neile inimestele, kes mind on innustanud ja teevad seda siiani, pannes tegema, mis ma teen ja üritama olla parem kogu aeg kuni mu valitsusaeg veel kestab. Ja ka päikesepilkajate nimi vajab veel väheke lahtiseletamist... andke aega... Praegu avan pudeli kanget ja mõtlen elu üle järgi.Pudeli põhjas peitub ALATI tõde, mu noored sõbrad...
Teie väike vihane mees,
Kid
