stuudioraport10

Müstilistel asjaoludel otsustas minna maailma avastama fotoka juhe ning alles nüüd saan teha uue sissekande sellest kuidas möödus kliinkitarride salvestamine.
2 päeva kulus puhaste ja vähempuhaste saundide tegemiseks ning selle jaoks sai stuudiosse veetud Fender Twin Reverb ja Vox AC30 ning posu kidrakohvreid.
Plaan oli mängida Fenderitega päris clean partiid ja Voxi ja muude pillidega siis natuke crunchimad osad.
Salvestus nägi välja samamoodi. Madis istus näoga võimu suunas ning juhe jooksis otse võimu (ja DI-sse ka igaks juhuks ). Kliinide juures me kahte võimu korraga ei kasutanud. Enamus täiesti puhaste saundide juures kasutasime Telecasterit, mõlemad helipaed korraga. Võim keeratud üsna kõvaks ning pill mängitud hästi õrnalt sest see konkreetne isend lihtsalt laluab sellisel moel.
Fenderitega mängis Madis standardhäälestuses. Ühes loos kasutasime kapot kolmandal krihvil et saada lahtist C-d ning teipisime kuuenda keele kinni aga muidu ekstravagantseid trikke ei olnud vaja sooritada.
Paaris loos on oma koht ka Stratil mida sai vist kasutatud põhiliselt vastumeloodiaid mängivate partiide juures 2 kaelapoolset helipead korraga.
Veel sai stuudiosse tiritud üks PRS SE hollow mille ma häälestasin dropC-sse, kuid tollele pillile me ei leidnudki kohta ega vajadust. Iseenesest äge riistapuu.
Kui see ring sai täis siis tõstsime puki peale AC30-ne ja hakkasime tegema crunchimaid asju. Kõige ägedam saund tuli sealt Edwardasiga nii et Vox oli suht kõvaks keeratud ning Madis mängis lahtiseid akorde jõuga. Selline korra ja kaose piiripeal saund millest ettevaatamatu liigutus tegi viledesümfoonia. Peab tunnistama et ma sain tükk aega pille timmida ja oktaveid häälestada et see sellises olukorras toimima saada aga tulemus oli seda täiega väärt.
Samuti kasutasime ära Voxi tremolot mille tuunimine nägi välja nii:
Mina ja Madis olime klappidega salvestustoas, Ivar pani playbacki käima ja Madis mängis niikaua kuni ma võimu kõrval seistes tremolo kiiruse ja saundi paika sain. Ivar ütles et ok ja siis salvestasime ning mina seisin koguaeg hiirvaikselt võimu kõrval ning kontrollisin et asi tempos jookseks. Paljud ütleks et miks pedereerida kui pärast saab arvutis tremolo lisada aga lepime kokku et see pole päris see miks meie stuudiosse läksime. Kui on võimalik kasutada reaalset asja simulaatori asemel siis me seda ka teeme.......isegi kui ma pean selleks võimu kõrval liikumatult teinekord seisma :-)
Tänud lähevad Egertile, Arnele ja Taavile.

tramm nr 66

tegelt ootan pilte et kirjutada põnevast clean kidrade lintamisest.......niisama kuiv jutt ei anna edasi kõike mis me tegime.

stuudioraport9

vahepealt on ära jäänud suht sündmustevaene kuid üliproduktiivne pühapäev millest pole muud kirjutada kuiet plaan teha nädalaga trummid, bass ja rümikidrade esimene, sai edukalt sooritatud.
Täna kirjutan siin superkärmelt teile seda et lähen kohe kitarride järgi ja siis stuudiosse cleankidrasi lintama........fenderid, voxid ja muud mänguasjad ootavad........

stuudioraport8

Laup hommikul jõudsime teha ühe loo kitarrid kui oli aeg asjad päevaks pakkida ning minna RC-sse transat tegema. Oli suht lebo päev kui mitte arvestada seda et laupäeva öösel sai päris hilja koju ja pühapäeval ootas 10.30 stuudio.......

Q&A3

Q: Cool, kust see Ashdown välja võluti?
Aga kidravõimu draiv on siis parem kui basskitarrile mõeldud draivid? Okei ma saan aru, et SVT draiv võibolla jääb lahjaks, kui sa tahad hea madala otsaga rajale mingi hästi draivise träki juurde lasta, aga igasuguseid bassi draiviasju on ju olemas küll. Mul lihtsalt veidi raske aru saada, miks kidravõim see kõige parem stuudiolahendus on antud juhul.
Pärast miksi võiksid visata mingi loo partiide listi, et mis siis lõpuks peale jäi (a'la Laney mikriga, reampitud bass Ashdownist, 17 vokaali, trummi mikker teisel pool Pärnu mnt'd jne) :)

A: head inimesed Pillipood.ee-st aitasid. Lehvitan Gunnile siitpoolt.
Kidravõimu draiv on naturaalne. Läbi kidravõimu laskmine by default lõikab ära madala otsa ja jääb alles persest hammustav urin ja täpselt seda ma taga ajangi.
Need igasugused bassidraiviasjad on siiski keemia ja ei kõla mitte kuidagi niimoodi nagu oleks bass läbi lahti keeratud marshalli lastud ntx. Ma ei väida et draiviplokkidel ei oleks kohta, on küll aga kui saab paremini siis tuleb seda üritada. Minu MXR on hädaabinõu olukorras kus lihtsalt ei ole võimalik vedada kaasas livedel kahte stäkki ja neid mikkida :-)
Ma kujutan ette et päris detailset nimekirja ma ei suuda träkkide kaupa teha sest ma ei ole kindlasti nonstop miksamise juures. Usaldan inimesi.

Q&A2

Q: huvitaks ka, mis võimud kasutusse lähevad bassisignaali reampimisel.
A: Ashdowni Mark Kingi võim ja kapid ning Ampegi SVT sett

Q: Räägi lähemalt sellest bassi läbi kidravõimu laskmisest. Millise efekti see lõpptulemusse annab? Tehakse seda tihti, äkki oskad näitedki tuua, mida kuulata võiks?
A: point on saada bassile draivi ilma madalat otsa kaotamata, näitena võid võtta misiganes rokki alates John Entwistlest alates. Tehakse seda üsna tihti. Lives mängin ma koguaeg oma MXRiga millel on draiv sisse ehitatud. Ma tahan stuudios saada sarnase tulemuse aga lihtsalt kvaliteetsemalt.

Q: Kidra lindistamise kohta tahan küsida. Mida annab see 6 tracki korraga lindistamine? Kuidas ja milleks neid ära kasutatakse?
A: igal mikrofonil ning igal mikrofoni positsioonil on oma saund ja nüansid mida on hiljem träkke miksides oluliselt lihtsam kasutada kui et üritada sama tulemust 1 mikrofoniga saada.......mis on pealegi võimatu. Sa ei saa kunagi SM57-ga sellist kõrget otsa nagu üks korralik kont pakub etc etc....... selleks ka mitu võimu.
Alternatiiv oleks mängida sama partiid 7 korda erinevate saundidega aga mitme võimuga saab selle tulemuse sama massiivse aga TÄPSEMA.
Kuigi me kindlasti dubleerime ka enamus kidrakäike, kindlasti aga teise saundiga, lõpuks saab olema kitarri päris palju ning nad mängivad tihtipeale oma osa ka harmoonias et kokku tuleks muusika mitte lihtsalt üks kidrakäik.
Lisaks veel on alati mõtekas lindistada niipalju kui võimalik et pärast miksates ei peaks avastama et krt, mingi detail on puudu.

Q&A

Q: Ma tean, et see linti ei läinud, aga kelle Stingray see on seal?
A: Kummardus läheb Kostjale Aidesest.

Q: Kas on plaan miksamisel teha ka midagi stiilis bassisound kaheks rajaks, ühele softist draivi natuke peale panna ja siis kokku lasta?
A: signaali reambime ning ma lasen selle kindlasti läbi bassi ja kidravõimu ning võtame üles üsna mitmele rajale asja. Mõnes kohas saab olema päris kreisi bassisaund ning draivi saab olema ka labidaga.

Q: "Ma saan küll aegajalt selle kaela kahekorra üles puua aga tulemused räägivad enda eest." Ma ei saa aru sellest??
A: et siis passivhelipeadega pilliga tuleb rohkem kätel tööd teha et sama laksu kätte saada

Q: Tglt räägi sissemängimisest ka. Et Andy lasi kliki järgi trummid sisse ja siis te mängisite kitarri ja bassi korraga peale pärast?
A: meil olid kõik lood demotud üksikasjalikult enne ning stuudios tegime läppariga demost ilma bassi ja trummita mixdowni ning Andy mängis selle järgi asjad sisse. Kui trummid olid purgis siis jah asusime koos kitarri ja bassi mängima.

stuudioraport7

Madise saund.
Madis mängis esimese ringi kidrasi dropC häälestuses ning põhiliselt ESP SV kalasabaga ning ECLIPSE-I CTM PL-iga. Paaris kohas oli ka ECLIPSE-I CTM FT. Marshallist keerasime välja suht kurja saundi ning panime boosteriks veel MXR ZW overdrive mis oli suht tagasihoidlikus setingus aga keeras EMG-dest tulevat vinti veel veits peale. Teiseks võimuks oli Laney LC30 kui ma ei eksi ning see oli üles võetud ainult suure kondiga ca 30cm kauguselt. Ahjaa, enne unustasin vist lisada et tegelikult oli ka kuues rida kitarri lindis kuna üks sdc oli suunatud madise medikale. Marshall oli eraldi kapis sest sinna signaalile Madis ruumi juurde ei tahtnud. Pilt basskitarri keelest ei ole näitlemine vaid ühes loos on väga palju bende. Keeled on mul aga 50-128 hetkel niiet kujutage ise ette mis mu sõrmed nädala lõpuks teha tahtsid.

stuudioraport6

väike väsimus hakkab sisse pugema ning keeled tunduvad kaela peal koguaeg aina kõrgemaks minevat.........oot oot, tegemist ei olnud seekord paranoiaga vaid temperatuuri vahetusest ja teistest keeltest aegajalt liikuski kael. Pildil puudub pillil pickguard just seetõttu et konkreetsel isendil käib kaelavarda reguleerimine kere poolt ning tegelikult tuleks kael küljest ära keerata selle protseduuri teostamiseks aga mina võtsin hellitamata kruvikeeraja ja tegin seda mis vaja ilma liigse lobata. Peaasi et asi toimib, ilus väljanägemine on kuskil kaugel kaugel nimekirja lõpus. Minu pillil olid seekord DeanMarkley keeled peal mis on mõnes mõttes naljakad. Esiteks nad surevad peale teist päeva ning teiseks avastasin huvitava tootevea. Vb on see lihtsalt juhus aga D keel lahtiselt tõmmates "ujub". kuna kahel pillil DM keeltega oli sama jama siis julgen oletada et minu partii lihtsalt oli sitt aga kujuta ette kui haige see on. Käik algab lahtise keelega ja sa kuuled klapist kuidas see on häälest ära........kuidas krt saab olla basskitarril üksik noot iseenda suhtes häälest ära?
Aga noh, proovisime teisi pille ja lõpuks leidsin et kui ma tõmban õrnalt ja olen hästi vaikselt siis on probleem suht hoomamatu.
Ma ju laenasin kokku erinevaid huvitavaid pille ja oli alguses kohe kindel plaan et ma mängin erinevad lood erineva saundiga ning keegi kuskil kuklas rääkis nonstop et "aktiivhelipead, aktiivhelipead" aga stuudios lükates oma pilli Manley DIboxi ei tundunud see teooria enam üldse tõene. Ma mängisin enda jaoks paralleelselt kahe asjaga. DI rida jooksis arvutisse ja mu MXR oli monitooringu jaoks teises kanalis lihtsalt kaasa jooksmas. Ma tahtsin et võrdlusmomendiks oleks mu livesaund ka olemas, harjumuse asi lihtsalt, mul oli mõnusam mängida kui klapis kärises ka midagi.

stuudioraport5

reede jatkus samas vaimus......kitarrid ja bass.

Hommikul kodust sõites oli mul miski kindel mõte mida ma pidin kirjutama aga nüüd on meelest läinud.......
Võtan veits tempot maha ja räägin stuudiotegemistest üldisemas laadis.
Plaan oli teha 12h päevas tööd mis reaalselt nägi välja nii et me "üritasime" olla kell 10.00 stuudios ja teha kuni 22.00. Reaalsus aga näitas seda et peale üheksat ei olnud meist keegi enam võimeline oma asju kvaliteetselt tegema. Mingist hetkest olid näiteks minu jaoks ka kõige elementaarsemad asjad teostamatud. Käed ja eelkõige aju väsib ning seda ülivajalikku teravust enam ei kanguta välja ei redbulli ega kohviga. Õhtul võimatu lugu tuli tavaliselt järgmine hommik esimese võttega 2 korda parem kui õhtune pikk ja piinarikas punnitamine.
Samuti ei ole võimalik mehel puldis kuulata 12h monitoridest tulevat müra ning säilitada adekvaatsust ja kriitikameelt. Mõni hilisõhtune "superidee" võib hommikul selge peaga kõlada hullemini kui Maie Parriku laulmine. Ning selge pea all ei mõtle ma toredaid jooke etc vaid lihtsalt füüsiline ja vaimne väsimus võtab koore.
Lõunat süües avastasime uusi ja põnevaid söögikohti ning loomulikult jahusime terve selle aja plaanidest ja soovidest........üks parimaid asju konkreetse stuudio juures on see et ma vist kordagi ei kuulnud väljendit "ei saa". Tihtipeale oli pakkuda lihtsalt alternatiivne ja veel parem variant mille peale ise ei tulnudki.
Nõmme teel on mingi sašlõkikoht mille nime ma ei suuda meenutada...otsige üles, see on Staabi konkurendi kõrval, mul lähevad praegu sellele mõtlemisest ka süljenäärmed tööle.

esimesed vigadeparandused

Andy ütles et solnikul oli Powerstroke 3 coated ja tommidel Renaissance™ Emperor® nahad.

stuudioraport4

Noniih, andy on sisse mänginud trummid ning aeg on kidrakola üles panna. Otsustasime teha asju järjekorras ning alustasime esimese baassaundiga mis läbib kõiki lugusi.
Madis alustas dropC häälestuses ESP-idega mis jooksid läbi Marshall JCM800 Jubilee halfstacki ning läbi Laney LC30 kombo.
Korraga jooksis arvutisse 5 kanalit
1 DI
2 dünaamiline marshallist
3 konde marshallist
4 konde laneyst
5 ruumimikker

Samuti jooksis DIga masinasse bass ning ma mängisin Madisega kaasa.
Võtsin kaasa stuudiosse küll erinevaid pille ja muidu mänguasju aga kui päev õhtusse sai oli ikka kõikidel träkkidel Edwardsi jazzbass. Kõlab ebaloogiliselt ja ma siiralt ootasin et kõik teised 2-3korda kallimad pillid on niikuinii paremad aga võta näpust. Selle jaoks mida mina teen on oldschool ikkagi parim. Ma saan küll aegajalt selle kaela kahekorra üles puua aga tulemused räägivad enda eest. Kruvikas oli koguaeg käepärast sest pidin loost loosse keeltekõrgust regullima. Raiumise ajal kõrgemad keeled pidin paari partii jaoks madalamaks laskma muidu ei saanud hakkama.

stuudioraport3

Rong liigub samas tempos. Mina harjutan aegajalt diivanil lugusi ning Andy lindistab trumme. Mina ja Madis oleme rohkem kontrollorgan kui midagi muud. Siin seal mõned ettepanekud ja näpunäited aga ei muud midagi, ootame oma aega.
RedBullist on saanud meie ustav sõber ja kaaslane.

Ahjaa, unustasin enne.......
Esimese päeva lõppu tähistasime Andy juures sushiga. Madis võib vabalt avada isikliku sushirestorani, see oli megahea.

stuudioraport 2

Mis konkreetse stuudio eriliseks tänapäeval teeb on see et protsessing käib analoogis ja arvuti on enamjaolt lihtsalt salvestusvahend. Ei jõua ära oodata kuidas valmis asi kõlama hakkab. Juba need baassaundid on julgelt parimad mida HND on kaante vahele saanud.

Juuresoleval pildil Anton tööhoos Andyt lindistamas.
Teine päev kulus pelgalt trummidele ning päeva saak oli vist 5 lugu kui mu mälu ei peta. Kuigi meil olid kõik lood enne põhjalikult demotud ning paika pandud jätsime ikkagi endale mõttepause stuudiosse ja genereerisime Ivar Musta kaasabil nii mõnegi huvitava breigi ja lisasime vürtsi sinna kus tundus et seda võiks vaja minna.
Saepurutoodang jõudis uuele tasemele ning Andy suutis oma randme ära taguda ning hetkeks tekkis minu peas küsimus sessiooni jätkumise kohta aga õnneks oli siiski Andyga kõik korras.
Stuudios oli kaasas 3 solnikut kuid kasutasime kahte. Mõlemad kõlasid kõrvaga masendavalt jubedalt kuid lindis jälle superhästi. Järjekordne näide selle kohta et asju tuleb proovida ja proovida ning mitte toimida ainult esmamulje ajel.
Kui ma ei eksi siis nahkadeks pani Andy Remo Emperorid tommidel, basaril Powerstroke 3 ning solnikutel Pinstripe Coated. Pärast parandan kui info sai puudulik.

stuudioraport

Kuna teha oli sitaks ja aega selle tegemiseks mitte niipalju siis ei jõudnud hakata stuudios pilte üles panema. Nüüd siis vigade parandus.
Esmaspäeval sai üles pandud trummid ning tehtud trummisaund kuni see osakond oli valmis lindistama. Võtsime esimeseks pähkliks ühe tuttava loo aga ka selle lintamisele ja sisse elamisele kulus tunde. Andy saepurutehas oli täies hoos ja pilbasteks muutunud pulki jagus igale poole.
Plaadil kõlavad trummid on DW. Ainsa erandina on 18" floor mis on PDP-lt. Plaadid on näha pildil ja on pmst sama mida Andy lives kasutab.
Esimesest päevast midagi põrutavat pole pajatada. Saime vist 3 lugu linti ja päevatöö kohta on see väga hea saavutus arvestades et ajasime taga parimat võimalikku saundi.
Stuudio ise on Green Room ning puldis istuvad kordamööda Ivar ja Anton Must.

yrs TP

stuudio 1

Nonii, oleme stuudios ja tänase päev lõpuks saab olema kolme loo trummid lindis. Pilte täna ei saa, proovin homme tekitada ka fotosüüdistused.

HND 3 stardib 1.12.08

pikemat juttu ei hakka tegemagi, kogu elu pöörleb hetkel selle kuupäeva ümber

yrs TP

uue ajastu algus

22. nov klubis Hollywood kergitame me veidike saladuskatet ja mängime mõned uued lood. Eks vaatame kuidas need päriselus siis töötavad, automakist tulevana on uhke tunne küll, nüüd siis tegeliku testi juurde.

Oleme teinud pikki nädalavahetusi prooviruumis ja lihvinud ning lihvinud plaadimaterjali millest nüüd siis 7-8 vist on leidnud oma lõpliku lahenduse. Erinevalt esimesest plaadist läheme me seekord stuudiosse veidi teiste eesmärkide ja soovidega. Võtame asja vabamalt ning panustame parimale saavutatavale resultaadile. Kindlasti oleme me nüüd oluliselt kogenumad ning suudame oma peas kõlavad helid ka reaalselt lindile tuua.
Eesmärgid on meil kõrged ning entusiasmi paistab kõikidel meestel olevat teistelegi jagada.
Tahaks juba selle kõik teile ette paisata aga kannatust kannatust, enam ei lähe kaua.
Prooviruumis me siiski lindistame/demome materjali piiratud vahendite ning eelkõige piiratud ajaga niiet kui tort ise on valmis, puudub seal veel stuudios lisatav maasikas.
Kuid õigepea............

Lugude pealkirju veel välja ei taha käia sest võib toimuda veel muutusi.......samas aga tähelepanelikud fännid on kindlasti suutnud üles leida hulga tekste mis on leidnud koha meie lugudes. Uurige kodulehte, vaadake blogi ning lugege klassikuid ja olen kindel et juba laupäeval saate korralikult kaasa laulda............sõna PÕLVILI juba ei vaja tutvustamist.

yrs
TP

Õnnetu 13

Enesealalhoiuinstinkti eirates sai paika pandud 13 lugu mille kallal teeme viimased parandused ja just need saavad HND uue täispika albumi lugudeks.
Ühte neist olete juba lives kuulnud ning ülejäänud on alles saladus.

tik tak

veel loetud päevad stuudioni

yrs TP

Pimeduse pahem käsi

Detsembri esimestel tundidel saab alguse HND kolmanda kauamängiva lindistamine. Hetkel on oma tähetundi ootamas üle kahekümne loo millest plaadile jõuavad ma arvan, et pooled.
Viimased nädala on olnud ülimalt produktiivsed ja töö käib juba vahetustega. Mudime ja teeme viimast lihvi sõnadele ja käikudele.
Annan pühaliku lubaduse pidada sellest stuudioskäigust korralikku päevikut koos piltide, nimede ja numbritega. Kui kellelgi on mingid kindlad soovid mida peaks täpsemalt kajastama siis andke tuld.

yrs TP

Nelja peaga ratsanik

Elvis has left the building.

Tõstame kaabut, kummardame maani Kid-i ees ning soovime talle parimat selle sõna kõikides tähendustes.
Et tindimasin suriseks ning jook alati voolaks ja võimulambid püsiksid punased.

HND on nüüd neljaliikmeline.

Mis elust niimoodi saab? Ei ole keegi ära surnud ning tuumasõjani on veel pisut aega ning enne maailmalõppu teeb HND veel mitu plaati ja annab hunniku kontserte millest mõned on juba kalendris kirjas.
HND vol. 3 lindistamine algab veel sellel aastal ning ettevalmistused käivad täies hoos.

yrs TP

Lahkühtimine

Viimane post, Kivikuningalt. Aeg on sõita päikeseloojangusse. Mina ja mu uhkus - nagu Sundance Kid ja Butch Cassidy. Täna on ilus päev surra. Ja surra aupaistel mitte vanadusse. Uhke tunne!
Edasine on juba paberimäärimine ja tindisõda aga oluline osa on tehtud. Masin veereb. Lood on üle antud. Häid asju on tehtud.

Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao
Aga olnu ei hävi
sest et mälu ei kao.

Üle sai antud lood:
Päikesepilkajad (Madis, Kid/Kid)
Läheb Käest (Kid, Rait Sohkin/Rait Sohkin)
Kui Mustavad udud (Kid/Heiti Talvik)
Kõverpeegli rahvas (Kid/Kid)
Kuumees (Kid/Kid)
Oopiumi Massidele (Kid, Mikk Tammepõld/Kid)
Päästa Mind (Kid/Kid)
Meile Üksikuile (Kid/Heiti Talvik)

Paar üksi kribatud ja üks Mikk Tammepõlluga kahasse kribatud lugu vajavad veel lõpetamist, et needki üle anda HND vägedele ja siis on mu töö tehtud. Mu Mõtted, Veidi Taevast Lõunasuunas, Prozac Noorus, Kivikuningas - jäid kahjuks ootama paremaid päevi aga kindlasti saavad kord ajalukku ka raiutud.
Tänud kõigi nende tüütute postide ärakannatamise eest. Käige siin edasi ja nõudke, et 4 kratti kirjutaks, kuidas lood ja plaat edenevad. Kuidas lood sünnivad ja millest räägivad. Nõudke, et päikesepilkajad jätkuks ja kõigi meeste osavõtul.

TÄHH!

Kid
kuningas, kes ilma maata
oma kuningriik mul veel vallutamata

Päikesepilkajad

HND esimene live kvartetina jäi möödunud nädalavahetusse. Kõik oli hea ja bänd nelja mehega terviklikum kui kunagi varem. See on vähemalt allakirjutanu tagasihoidlik arvamus. Bänd kõlas ja nägi välja ning hingas nii nagu kõik mehed oleks see õige kamp ja tugi teineteisele. See on hea. Mul on uhke tunne! Mul oli ka uhke tunne viia täide üks oma ammustest unistustest ehk käia HND livel. Ja ma olin üks neist õnnelikest, kes kuulis esmakordselt lives uusi lugusi. Need lood on täpselt seda, mida ma ootan. Ma olen rahul praegu. Väsinud kuid rahul. Iga lõpp on millegi uue algus ja nii peabki see olema.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurbahing leiab ilma, et ta üldse otsiks.

Olen ennast juba mitu korda üritanud kätte võtta, et kirjutada post nendele, kelle ees kerkib kaabu mu blondidelt väljakasvanud juustelt. Kelle ees ma teen sügava kummarduse kuigi see poisike ei kummarda muidu ka pühakojas. Pole seda kunagi teinud ega tee ka. Ristimata, pagan, ateist. Hardcore narkar, pornograafiline sangar, idiootsuse pollusioon. Kuulake lugu HND "Jihad" või Brides in Bloomi "Push Comes To Shove" läbi ja saate kiirkursuse sellest poisikesest. Pole elus kummardnud "suuremaid asju" vist sel lihtsal põhjusel, et minu "pühakud" on kõike muud kui pühakoja väärsed. Fuck! Mis väärsed? Väärt rohkem kui ükski krutsifiks või pühakiri olenemata, kas siit, kaugelt idast või kurat seda teab, mis linnutee otsast. Minu pühakud, kuningad ja kangelased leiab pigem rentslitest, pimedailt tagatänavailt ning lapsevanemate õudusunenägudest. Inimesed, kes kahjuks teavad juba noorelt, et raheroosk rapsab nad toorelt. Päikesepilkajad, I salute you!
Ma ei peatu oma kangelastel, kes tulevad väljastpoolt Maarjamaad. Siis ma jääkski ülistama ja rääkima, kuidas need inimesed mind on muutnud. Selliseks vastikuks, vihaseks, ülbeks tähekerjuseks nagu ma seda olen. Ütlen lihtsalt, et need on tihti lindpriid nagu Billy The Kid, Jesse James... Kohad nagu Deadwood Mountain jne. Need, mis elavad üle mitmeid eluigasi ja põlvkondi. Sest legendid ei sure kunagi. Teine osa kangelasi on ikoonid ja legendid juba oma eluajal nagu Alice Cooper, Jim Morrison, Nikki Sixx, Lemmy, Joe Perry, Slash, Tommy Lee, Dimebag jne. Fuck! Ma luban, et ma teen ikkagi kunagi posti ka neist meestest. Ja mis nad minu jaoks tähendavad. Aga praegu tagasi piiri tagant. Oma kodukuningriiki. Sest ka siin on inimesi, kes minu jaoks tähendavad terve maailma just ses mõttes, et milline ma olen praegu. Milliseks ma olen kasvanud.
Ma olen maininud juba eelmistes peatükkides kahte meest. Heiti Talvik ja Lembetu. Müts maha. Ma pole kunagi tallanud samu radu, mida need mehed kuid nad ütlevad seda, mida ma tunnen ja mida ma mõtlen. See näitab ainult seda, et pole oluline, kust sa tuled, kuhu oled teel. Mis ajas või kohas sa elad. Sama mõtlemise ja tahtmisega inimesi on kõikjal. Poisike elab veel. Ärge alahinnake poisikest endas sest nii kui te ta ära lasete...
Heiti Talvik on üks luuletajaid, kellest ma soovitan igal rokkmuusika sõbral alustada. Mees, kes suudab kirjutada ühel hetkel kõige ilusamad ja kergemad read ja järgmisel sünged, mustad, morbiidsed. Nagu olekski kirjutatud tekstid hoopis ballaad, rokk, metal. Pea iga tema teksti võiks ära kasutada muusikas ja sa näed, et need on juba valmis kirjutatud nii, et sa ei pea pingutama, et miskit tuleks. Need read on nii musikaalsed, et juba lugedes avastad sa end neid mingi hetk ümisevat. Siis haarad kitarri või istud klaveri taha ja 5 minutit hiljem on sul olemas lugu. Lugu, mis ütleb palju rohkem kui nii paljud teised. Kuidas on võimalik, et ühed tekstid on nii aegumatud ja püsivad? Selles suunas püüan ma ise ka. Loodetavasti jõuan nii kaugele kunagi...
Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõlkumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul heitnud kaela ja kuumalt palgele sul surund suu...
Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles
"See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu

Mees, kelle pärast ma tõenäoliselt hetkel emakeeles viimased paar aastat muusikat kriban juba, on Jass. Tüüp, kes omal ajal oli suht üks väheseid "välismaa" mehi eestis. Esimesed 2 Termika albumit ehk siis "Lõputa päev" ja "Minu Väike Paradiis" olid vast esimesed eestikeelsed plaadid üldse, mis mind panid mõistma, et eesti keeles on võimalik teha rokkmuusikat. Ja, et see saab kõlada lahedalt. Ja mõistma ka seda, et Eestis ei pea kõik olema masendavalt igav, väsinud ja tavaline vaid võib olla ülbe ja õige. Ma läksin omal ajal ka Brides In Bloomis riidu kambaga kui seletasin, et teeme eesti keeles. See on see, mis jõuab inimestele kohale. Ja seda peakski ju üks bänd kõige rohkem tahtma. Sel ajal oli see suht peaga vastu seina jooksmine kahjuks. Aga samas ma ise pidin oma tahtmise teoks tegema. Siis tuligi HND. Ja selles, et HND tuli on Jass hästi suur süüdlane. Näidake järgmine kord näpuga kasvõi ta pihta kui tänaval näete - et süüdlane süüdlane... Kui poleks olnud Termikat või nad oleks olnud järjekordne House Of Games, Van Gogh või Nice Try (võite panna, misiganes selle aja kohaliku rokkbändi siia listi) siis oleks tõenäoliselt olemata ka see bänd, mille tegemistele te pidevalt kaasa elate. Siis ma poleks kunagi uskuma hakanud eesti keelde. Ma poleks kunagi avastanud enda jaoks ei Talvikut ega Alliksaart ega muid mulle nii oluliseks saanud kirjutajaid. Jassi mure nagu ka peagi siia juttu pugeval härral Mikk Tammepõld on aga samas ka suuresti süüdi HND lagunemises kuivõrd ma näen neis mõlemis seda tahtmist ja tegemist, mida endalgi. Mida ma ootan igalt inimeselt, kellega koos ma muusikat teen. Seda igavest poisikest sees. Sarnaselt nende meestega, kes mind on inspireerinud teisel pool ookeani - on ka neil kahel see poisike sees. Ja nad elavad täie kirega oma elu, oma muusikat. Kõik muu on oluline aga see tuleb esimesena. Kuidas saab selline asi, mitte inspireerida. Rääkimata sellest, et visake oma auto või kodustereos peale "Viski" ja saate aru, et ma ei pea enam midagi rohkemat põhjendama. Ma armusin tüdrukusse, kelle nimeks oli... Viski!
Ma olen olnud eri bändides nüüd oma kuraditosin aastat. See teeb siis 13, kes läbi ei hammustanud. Ma isegi vast ei oskaks enam kokku lugeda kõiki inimesi ega mäleta ka paljude nägusi, kellega koos ma lavalaudasi olen tallanud ning ennast ulaeluga hävitanud. Inimesed eri maailma otstest, eri rahvusest. Mulle on meeldinud kõik bändid, milles ma olen olnud ja olen pidanud neid omadeks. Olgu, valetan. Kunagi sai tehtud Sal-Salleriga bändi ja seda ma ei suutnud võtta tõsiselt. Ega pidada seda muuks kui projektiks. Õnneks suri see kähku ja sain tagasi minna päris asjade juurde. Samas nii kurb kui see ka pole siis kõigist inimestest, kellega ma koos olen ise muusikat teinud, on mind inspireerinud ainult üks inimene. Samas sama inimesega oleme me olnud ka karvupidi koos ja tülitsemas aga kuradile see - kui inimene sind suudab õpetada ja arendada siis pole ükski tüli asjata. Ma usun, et me temaga oleme liiga erinevad inimesed või liiga sarnased või ma isegi ei tea, mis aga me ei hakka vast kunagi tegema koos bändi enam - see ehk annabki mulle tõuke, et välja öelda, millest olen ammu aru saanud. Ainuke inimene, kes tõesti on mind päris palju edasi arendanud lugude kirjutamise ja esitamise osas on endine hüperenergiline pruut Mikk Tammepõld - üks vähestest meie põlvkonna rokkaritest, kelle külge võib riputada sildi songwriter. Ma olen enamus bändides olnud peamine autor. Nii muusika kui sõnade osas ja hakates tegema Brides in Bloomi avastasin ennast järsku täiesti uuest olukorrast. Mu kõrval oli teine kirjutaja ja ta oli hea. Hoopis teise käekirjaga kui ma ise ja esimest korda elus tundsin ma, et ma pean nahast välja pugema sest mul on kellega sammu üritada pidada. Kuigi alkoholi rikkad nagu mu aastad pruudina olid siis õppisin ma selle 2 aastaga rohkem kui ülejäänud 11nega kokku. Siis alustades HND esimese plaadiga olin ma tagasi situatsioonis, kus mult oodati mingit kindlat piiridesse surutud tulemust ja ma ei saanud oma õpitut veel kasutama hakata. Samas ma usun, et see oli hea sest sain lasta kõigel endast läbi käia. Ja kunagi poolteist aastat tagasi uut materjali kirjutama hakates tundsin, kui palju mind on härra mõjutanud. Ja mitte ainult kirjutamise ja kirjutamisse sellise kirega suhtumise osas vaid viis mind tagasi sinna, kus on mu juured. Vanakool. Kus oluline on lugu ja oluline on sõnad mitte kui palju suitsu ja lisavidinaid sa laval suudad välja käia. Sisemine põlemine mu noored sõbrad. Ma olen õppinud palju ja see on hea. Ja õppinud pole ma mitte hetkeks vaid neid mõjutusi tunneb edasipidi alati. Have a drink my friend, I'm buyin'. Tonight we'll drink this town dry!
Viimane mees, kelle siia posti veel pistan lubades, et kunagi tuleb sellele postile osa kaks, on Artur Alliksaar. Võtke ette selle mehe raamat "Päikesepillaja" või ükskõik, milline tekst. Päikesepillaja on suuresti HND kolmanda albumi teiseks peamiseks mõjutajaks tekstide osas Heiti Talviku kõrval. Seda siis nende lugude osas, mis olen kirjutanud mina. Ülejäänud kamp oskab oma lugude tagamaid ainult ise lahti seletada ning põhjendada. Ma loodan, et nad teevad seda nagu ma loodan, et nad teevad ka HND edasise tegevuse teatamist ning mida iganes muud ka veel. Aga tagasi Artur Alliksaare juurde. See mees ütleb välja selle, mis peaks kõigile niigi selge olema aga, mida mu suureks kurvastuseks enamus inimesed ei mõista või ei taha mõista. Meil on ainult üks elu ja me peame seda elama. Ja elama seda suurelt ja kohe nüüd. Sest muidi mingi päev me ärkame ja me elu on meist mööda veerenud. Me pole mitte midagi endist maha jätnud. Me oleme lihtsalt vegeteerinud, kulgenud. Mina pole sellega nõus. Ma keeldun. See on ka põhjus, miks ma teen neid asju, mis ma teen. Olgu see siis elu põletamine või muusika kijrutamine. Ma elan. Ma jätan endast midagi maha. Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ehk sisi ärge unustage elada mu noored sõbrad. Elage, põlege! Ainult nii, ei raiska te endid. Te olete seda väärt, et teist midagi maha jääb ja oma viimastel hingetõmmetel saaksite öelda - ma olen elanud ilusat elu. Ma kahtsen vaid neid asju, mis tegemata jäid.
Neetud, ma nii tahan juba, et te kõik saaks kuulata HND uut plaati. Et saaksite osa sellest arengust, mis on toimunud. Vaid siis saaksite aru ka, kuidas need mehed mind mõjutanud on. Ma olen alles oma tee alguses kirjutajana ja vaikselt aiman teiste meeste käekirja ning loodetavasti aitab see välja kujundada mu oma käekirja, mis oleks eksimatult ainulaadne. See on kõik, mis ma tahan. Laske mul kirjutada. Päikesepilkajad vajavad seda, et neist kogu maailmale kuulutada.

Kid
Päikesepilkajate teener

PÄIKESEPILKAJAD
(Madis, Kid/Kid)

PEAN
MINEMA MA PEAN
PEITA PELGAN PEAD
MU SEKUNDEISSE TUNGISID NAD
VEAN
JALGU JÄRGI VEAN
VETEST VEETUD VEAD
VERETILGATA KUI LANGESIN MA

PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
PÕL-VI-LI ÖÖ IHKAJAD
PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
TÄHEKERJUSENA TEID TERVITAN

SEAN
MUSTA VALGEKS SEAN
SELGUS SEISKUB SEAL
KÕIK KAUNIS, MIS JÕIN, HÄVINEB KORD
PEAD
KÄTEL PUHKAN PEAD
PEENELT PETMA PEAN
MÕRKJAST ÕNNEST LÄBI TEEKOND

PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
PÕL-VI-LI ÖÖ IHKAJAD
PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
TÄHEKERJUSENA TEID TERVITAN

Vana seinakell

Vaid loetud tunnid on HND liveni... Hellyeah! Näeme seal! Kivi Kohvik = Club Suicidia.
Alutasin posti nimega Päikesepilkajad aga jäi lõpetamata aga kunagi lõpetan. Seniks üks hea tsitaat, mis mulle saadeti, mida peaks ise ka kasutama hakkama...

"Don't underestimate the kid, you're fucking crazy if you do... And I am the kid!" (Phil Anselmo)

Kui mustavad udud

Keerulised ajad on me kuningriigis. Keerulised ja kurvad. Muremõtted on mustava uduna langenud üle valduste ning kogu kõverpeegli rahvas mõtleb, mis saab edasi. Kas üldse saab või on see kõige lõpp. Kõige, millega oleme harjunud. Kõige, mida oleme õppinud kas armastama, vihkama või vähemalt... austama. Ärge kartke mu sõbrad. Loodus ei salli tühja kohta. Ja legendid jäävad püsima. Kivikuningas pole teid hüljanud ehkki selline tunne võib jääda. Kivikuningas peab lihtsalt truu püsima kunagistele lubadustele, mis teda sundisid üldse teenistusse tulema. Aus olema enda vastu. Isegi kui see tähendab pagundusse minemist. Aga ärge kurvastage. Nii nagu jäävad alles patused, jääb alles ka see sõjamasin nimega HND. Juba praegu, samal hetkel kui ma konjakiklaas käes neid ridu kirjutan, käed külmast võetud, tegeleb bänd tööga, et olla suurem, tugevam ning raevukam kui kunagi varem. Nüüd on nelja mehe teha, kas neist saab juggernaut. Peab saama! Rasked ajad nõuavad raskeid otsuseid ja ma olen kindel, et HND elab üle nii seekordsed kui ka järgmised rasked ajad, mis saatus nende teele pillub. HND on juba sel reedel kivi kohvikus näitmas, et nad on siin, et jääda. Loodetavasti leiab väike vihane mees kunagi taaskord tee sellesse raskekahurväkke ning. et teda siis veel hoolitaks oma ridadesse tagasi. Aeg annab arutust.
Samas on iga halva juures miskit head. Miskit, mis poetab päikse läbi mustava udu. HND uus, järjekorras kolmas, plaat on juba käega katsuda. Esimene stuudiosessioon on pandud paika. 20 oktoober kuni 4 november. 16 päeva, 10 tundi päevas. Verd, higi, pisaraid. Uus materjal ideede tasandil on peaaegu purgis ning ootab veel viimaseid lisasi ning viimast lihvi. Seekord on materjali kirjutatud palju rohkem kui plaadile mahub. Seekord on kirjutanud kogu bänd. Ja see kõlab hea. Kuigi bänd on rohkem killustatud kui kunagi varem siis vähemalt see osa on terviklikum kui seni. Bänd kasvab ja areneb. Pöidlad pihku ja uut materjali ootama. Kindlasti leiab siit kroonikast veel edaspidigi ennustusi sellest, mis plaadil võib olemas olla ja ka samas kirjeldusi lahingutest selle plaadi teostamisel. Loodetavasti lisavad oma mõtted ning arvamused siia ka teised jutuvestjad.

Mis puudutab aga neid raskeid aegu. Uskuge, need pole kerged ka poisikese jaoks ning otsused pole tehtud vaid sel põhjusel, et tuju halb. Kuigi kurb, olen uhke, et lõpuks selle ära tegin. Ma pean minema oma unistusi taga ajama ning neid teoks tegema. Sundimata oma unistusi peale teistele, kes neisse uskuda ei suuda. Pean minema avastama maailma sest kusagil peavad olema need inimesed, kes jagavad samu unistusi. Kes suhtuvad sama kirega neisse, minule nii olulistesse, asjadesse. Viskan välja veksli, et kunagi kuulete te veel Kivikuninga tagasitulekust. Viskan välja veksli, et koodnime "Virgin Suicide" alla koonduvad kunagi samasugused väiksed vihased mehed nagu mina ja me vallutame, võidutseme või sureme seda üritades. Ja sureme naeratus näol ning aupaistel, tõdedes... täna on ilus päev surra. Ja kui ma olen selle ära teinud ning HND ning Patuklubi mind veel tagasi võtavad, siis tuleb Kivikuningas ka siia kuningriiki tagasi, et nautida vanaduspäevi ning rääkida oma seiklustest. Kui muidugi see poisike minus suudab vananemise mõttega kunagi leppida.

Kui teil aga kunagi raske on ja mind vajate, siis hüüdke mu järgi. Kivikuningas tule appi. Ja ma tulen. Päikepilkajad, Patused, Kõverpeegli Rahvas... Siin on järgmine teksti osa ühest uuematest HND lugudest. Seegi lugu on saanud inspiratsiooni Heiti Talvikult ja sobib tänasesse päeva nagu mustikas karu sinnasamusesse. Sest kui rasked ajad me kuningriiki kurnavad kui vähktõbi ning

kui mustavad udud... siis see on aeg, mis sünnitab kangelasi, legende, surematuid.

KUI MUSTAVAD UDUD

(Kid/Heiti Talvik)

KÄID VILISTES ALLA VEEL TÄNAVAID VALGEID

TEEL NÄLGINUD LIBUDEL NÄPISTAD PALGEID

JA HÕISKAD KUI POISIKE SILMATES SULI
KEL SÜDA KUI METSLOOM JA SILMAD KUI TULI

SA SÜÜTAD SIIS LÕHNAVA SIGARI SUHU

JA TASA KAOD KODUST, TONT ISE TEAB KUHU

KUI MUSTAVAD UDUD JA TAEVAS LÖÖB HALLIKS

SAAB ÄKKI KÕIK HÄÄBUV SU HINGELE KALLIKS

KUI MUSTAVAD UDUD

SA VIIPAD TA PIMEDA VÄRAVA TAHA

JA JÄTAD TAL KÜBARA MANTLI JA RAHA

SIIS KAISUTAD TEDA JA TAANDUDES RUTTU

KAOD OTSEKUI VIIRASTUS VIHMA JA UTTU

SA SÜÜTAD SIIS LÕHNAVA SIGARI SUHU
JA TASA KAOD KODUST, TONT ISE TEAB KUHU

KUI MUSTAVAD UDUD JA TAEVAS LÖÖB HALLIKS
SAAB ÄKKI KÕIK HÄÄBUV SU HINGELE KALLIKS
KUI MUSTAVAD UDUD

@FF**?!xZ... mu mõtted

Vabariigi Vastikuim Vitupea ehk väike vihane...
on teie ees. Loopige kividega, kutsuge nimedega, lööge või risti. Peaasi, et kibuvitsa põõsasse ei viskaks. Kui keegi soovib osta ängsti koormakaupa siis pole vaja kaugele vaadata. Teie oma väike vihavabrik on avatud 24/7 ja toodab... toodab... toodab. Mis on see, mis mind üles keerab ja plahvatama paneb? Kurat seda teab?!?! Seevõib olla kõige väiksem asi maailmas ja ma turtsun, sisisen, käed rusikas püsti, hambad risti. Ühel korral ei toimi see süütenöör üldse ja teinekord on see nii lühike, et plahvatab ette hoiatamata. Ehk sa võid mind peksta, laimata, teha mida tahad aga kui sa sööd kinos popcorni ja räägid mulle filmi lõpu ette ära siis sured sealsamas :)
Ma tean, et ma pole kõige kergem inimene, kellega läbi saada. Fakk. Ma usun, et enam hullemat friiki annab leida. Küsige, kellelt tahate. Ma ei hakka siin lahkama kõike, mis mul harja turri ajab. Ma ei hakka ka puudutama kõike, mis mulle tähtis on ja mis põhjustel. Sest siis saaks sellest ühest postist tahtmatult väike novell. Ma keskendun bändi osale sest sellest te ju siin lugeda tahategi, mu sõbrad. Kõverpeegli rahvale pole mul kunagi kahju olnud millestki. Nii, et tere tulemast sellesse ulaelust hävinenud poisikese mõtete meeltekoldesse. Kus üks veski jahvatab kõik rõõmud mürgiks mu jahtuvas veres, kus elumõte kahvatab kui närbuv päike kleepjas udumeres. Tere tulemast mu luupainajasse!
Ma olen olnud eri bändides aastast '95. Mäletate veel seda aastat? Kui jah siis olete õnneseened, sest ma küll ei mäleta. Ma olen vahepeal väga palju lollusi jõudnud korda saata. Ma ei mäleta palju asju, aga mäletan, et minu suhtumine bändi tegemisse on olnud kogu aeg ühesugune. Alustades koolibändist ja sealt edasi igas järgmises kuni viimaseni välja. Ma igatsen seda koolibändi aega. Selline tunne on, et kui sa teed oma elu esimest bändi oma sõpradega, siis on kõik ühel lainel. Kõik tahavad sama. Kõik on võrdselt huvitatud. Need on head ajad. Jätke need ajad meelde. Sest mingi hetke pärast hakkavad kõik järgemööda üles kasvama. Ja mingil hetkel ongi kõik su sõbrad-bändikaaslased täiskasvanuks saanud ja omavad uusi huvisi, uusi prioriteete, tahavad muud ja tahavad seda teisel moel. Ja sina oled ikka see loll, kes pole suureks kasvanud. Oled ikka samas koolibändi faasis. Ja sa igatsed seda aega ja tunnet tagasi. Mitte ainult tegemise osas, aga ka livele minnes, stuudiosse minnes, uut lugu harjutades. Seda, et liblikad oleks kõhus ja värin sees ja hommikul, nii kui silmad lahti teed, helistad kõik bändikaaslased läbi ning nad pole ka veel magama saanud. Sest adrenaliin on veres ja kõrvus kohiseb alles. Aga jah, teistel kaob see tunne kahjuks varem või hiljem. Ja siis liigud ühest bändist teise sest su järgmises bändis kui kõik on värske siis on see uudne ja hea tunne peal ja kõik teevad tööd jälle samamoodi nagu algusaegadel. Kõik tahavad jälle sama. Seekord toimub aga see väljakasvamine kiiremini. Sest kõik on juba vanemad ja endas rohkem kindlad. Ja nii sa liigud jälle edasi järgmisesse ja järgmisesse bändi. Et saada tagasi seda tunnet, mis sul alguses oli - esimese, koolibändi aeg. Kurat kui hästi ma seda omast käest tean. Mina olengi see loll, kes kunagi suureks ei kasva. Kes ei saa täiskasvanuks. Kes tahab ikka sedasama ka kõigilt teistelt. Ma olengi ju Kid... poisike. Neetud selliseks. Ja kui te kujutaks ette kui faking rõve ja vastik ma suudan olla kui ma tunnen, et ma ei saa teistelt sama suhtumist nagu on minul. Siis ilmubki välja see diktaator õuenarri rõivais ehk vabariigi vingeim vihatud vastik vitupea. Ma saan väga hästi aru, et kui see osa minust jälle väljas on siis ma ainult süvendan probleemi ja inimeste mittetahtmist teha asja samal moel nagu ma seda tahan teha. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kuradile see. Ma ei tee mingeid pikki plaane ja ei suuda lõputult valida sõnu ning siluda pinnast. Ma lähen tigedaks. Ma lähen vastikuks. Ja ma saadan pikuti ja sügavuti kõige sügavamasse ja pimedamasse auku, et päike ka enam ei paistaks.
Nagu te teate siis enne kui ma kivikuningana HND ridades aega teenima hakkasin, olin ma Brides in Bloomis, High'n'Drys ja veel mõnes bändis ja mu suur suu, mis vait ei püsi... on nii mõnegi riiu ennegi maha pidanud. Sest ma tean, mida ma tahan, kuidas ma seda tahan ja kui seda pole siis...fuck that. Mingi aeg lähen kaasa ja siis olen jälle vastikuna tagasi.
Seda kõike praegu tagasi mõeldes tundub naljakas, et mu kunagised võitluskaaslased Brides in Bloomis hõikasid maha oma laialiminemise just enamvähem samal ajal kui sama teema oli õhus HND kantsis. Meil oli probleem õhus rippunud juba jupp aega selleks ajaks aga järjest süvenenud. Alguse sai vast augustis 2007. Ja kui Brides laiali läks siis sai suurest sõjast ja teineteise kõride kallal olemisest hetkeks tagasi tõmmatud sest imelik oleks olnud ahvida teisi kuigi meil probleem oli olemas juba selleks ajaks tõesti kaua. Nüüd siis juba ring number, ma ei tea kui mitmes, et sama teema õhus ja sel määral, et ma ei suuda ennast enam sundida lavale minema.
Siit siis selle juurde, mis toimub. Ma ei lasku veel detailidesse, mis ja miks ma nii kaugel olen. Äkki kunagi. Alguses plaanisin selle kõik välja kisada aga ma ei postitanud oma juttu ära ja teen lühemalt. Ei räägi põhjustest vaid tulemist. Kunagi kindlasti seletan ära ka põhjused. Põhjustest kõrvale hiilides... olen niikaugel, et ei taha HND'ga lavale minna. Ma tahan VÄGA teha HNDga koos uue plaadi valmis. Ma isegi tahaks seda plaati koos bändiga esitleda aga ei tea, kas saan seda teha kahjuks. Palusin korduvalt, et HND teeks eelseisva Rock Cafe live ära... lihtsalt ilma minuta. Ning, et nad esineks edasi ja teeks kõike edasi HND nime all ja samu HND lugusi mängides. Edasi on kõik juba HND allesjäänud kvarteti teha. Mis nad otsustavad ja mis teevad. Ma ise lihtsalt ei suuda ennast sundida hetkel enam bändiga lavale minema kuigi loodan üle kõige bändi jätkamist. Mul on nii kahju, et ma ei saa öelda miks. Aga ma ei saa, ma ei tee seda, praegu. Nii, et tehke häält ja nõudke HND omale tagasi. Kas siis neljaliikmelisena või viieliikmelisena aga ilma minuta. Ma pole ka solvunud kui võetakse kampa keegi, kelle ideed oleksid ülejäänud kambaga rohkem ühel lainel. Hetkel tunnen, et olen nagu teiselt planeedilt ja isegi ei saada aru, milles kuradis mu probleem seisneb. Lihtsalt ma pole suutnud kasvada suureks... Andke mulle andeks! Samas ma usun, et HND muusika on seda väärt ja teie... mu armastatud patused, olete seda kindlasti väärt. Mind näeksite ikka aga endi kõrval bändi vaatamas, viskiklaas ühes ja õllepudel teises käes. Ja ma nii loodan, et suudan leida jälle tahtmise HNDga lavale minna. Samas ei saa seda lubada sest ma olen kangekaelne ja vastik.
Hetkel ootan teistelt vastust, kas kolmas plaat tuleb koos minuga või ilma. Kui koos minuga siis salvestus hakkaks 20 oktoober ja uus materajal on hea. Kaks korda parem kui "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kokku. Äkki suudame seda ängsti ja viha panna plaati ja teha kõige vihasema, ülbema ning rokkivama plaadi üldse. Vähemalt seda tigeduse osa jagub mul. Kuhjaga. Mind ei muuda miski peale haua kuigi kujutan ette, et ka siis kihutan 200km tunnis otse põrgusse mõlemad käed õhus, keskmised sõrmed püsti a kui mulle seal keegi teele jääb siis muudan ta elu põrguks... või kurat... kui ma seal juba olen siis paradiisiks? Ehh, ärge ajage mind segadusse...
Mu mõtted on kui lahinguratsud, kes on valmis kihutama igasse lahingusse. Ka neisse, mis pole minu jaoks või, millest oleks targem ringiga mööda minna. Heiti Talvik suutis selle minu eest juba rohkem kui terve mu oma eluiga tagasi välja öelda. Ma leidsin selle teksti ühest raamatust, mis mulle kingiti. See raamat on saanud juba oluliseks osaks mu tekstide kirjutamise arengule. See on olnud aluseks 3 loo sünnile. Ja need kolm ei jää ka viimaseks. Tähh selle eest! Nii raamatu kinkijale kui autorile. Inspireerite. (Fakk mul on ikka kirjutamata post sellest, kes on mind mõjutanud ja õpetanud ning inspireerinud). Aga sellest kõne all olevast tekstist olin hetkega sisse võetud. Kuidas see mees suutis nii kirjutada. Minu vastiku värdja olemuse kokku võtta paari riimuvasse ritta? Siin seisabki teie ees teksti osa HND ühest kõige uuemast ning kindlasti üks mu seni parimatest lugudest.
Mu mõtted...

A tout le monde
A tout mes amis
Je vous aime
Je dois partir

TÄHH TEILE!

Väike vihane mees,
Kid

MU MÕTTED
(Kid/Heiti Talvik)

MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TÕIKADE TINASSE KOORMA EES NORSATES AJAVAD PÜSTI
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TAPLUSE TULISE VANKRI EEST ORJATÖÖ KÜTKEISSE KISTI

KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA

NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA

MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
VERES POSAUNIDE MÜRA JA SILMIKUIS LÕKETE PRAGIN
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
PUNANE LAKUST KÄIB MARU JA KANNUL NEIL MADUDE SAGIN

KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA

NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA

Relvaladu....

Millest koosnes ja koosneb HND saund?

Kraami on käest niipalju läbi käinud.....aga üritan meenutada.
Minu kasutasin erinevaid basse millest üks oli 5 keelne Spector ( häälestatud CCBCF# ) ja krt ma tõesti ei suuda enam meenutada mis 4keelne enamjaolt oli, võis olla ´79 Precision ( CBCF# ). Pillist jooksis 4 rida pulti.
1. kliin
2. Sansamp
3. Ampeg SVT lahti keeratult SM57
3. Ampeg SVT lahti keeratult Beta52 ( kui mu mälu ei peta )
Kid kasutas enamjaolt Hamer V-d ja Gibsoneid läbi Mesa pea ja erinevate kappide.
Osades lugudes on Ibanez Muschoki signature bariton kah kuulda.
Trummid on Rockhouse-i Yamaha Recording Custom vist ning plaadid erinevad Zildjan, Sabian etc.
Oleks pidanud vist üles kirjutama kui plaadi tegu käsil oli :-)

Praeguseks oleme liikunud veits "kaasaegsemaks".
Kid kasutab Hamer V-d, paari Gibsonit kuid enamjaolt uue plaadi demomine käib juba 100% ESP-idega. Enamus pille on Drop C häälestuses.
Kui Kid eelistab full thickness Eclipse-i siis Madisel lemmikuteks on Laiho ( aga kahe helipeaga ) kalasaba ning õhema kaelaga Eclipse. Kõikidel elektrikatel EMG helipead. Mina olen jäänud praegu pidama Edwardsi ( Duncanitega ) jazzbassi peale, meeldivalt õhuke kael ja suht pommikindel pill tundub olevat. Nende mõne aasta jooksul on meil bändist läbi käinud vist julgelt üle 50 bassi ja kitarri ning praeguste valikuteni oleme jõudnud läbi darwinliku lähenemise.
Võimudest on hetkel kasutusel Marshallid ja Hartked. Peale igasuguste eksootide ning kosmosetehnoloogia oleme ikka miskipärast ringiga algusesse tagasi, kesteab, vb mõne aja pärast alustame seda trippi koos kindral MIDI ja muude sõpradega aga hetkel on asi nii lihtne kui olla saab, mees-pill-juhe-võim.
Proovikanurgas vedeleb ja suur ports efekte mis aga ei leia kunagi kasutust, ma küll üritan koguaeg rääkida et pange ja pange aga siiani null vedu :-)
Kidil on tema ustav Morley wah ja madisel MXR-i booster ning Ernie Balli volpedaal.
Andy on meist kõige stabiilsem vend. HND algusest alates on ta kasutanud PDP trumme ning Paiste taldrikuid. Viimasena vahetas ta trummiraua DW omade vastu ning custom värviga uus trummikomplekt on ka juba teel. Andy lemmikuks on vist tema Sabiani ride, ülejäänud kellad vahetuvad suht tihti kuid enamus on 2002 ja 20th seeriast. Pulkadeks on minuarust klassikaline 5B või siis miskid valged Vaterid, enivei on tal pulgakotis misiganes kaikaid ning saepuru lendab nonstop. Mingi hetk proovitud Aheadid jäidki nurka vedelema. Mulle isiklikult meeldib plastikotsaga pulga saund rohkem kuid Andyt ma selles pole suutnud veel veenda. Lives ja demosi tehes on Andy trummidel küljes ka Ddrum 3. Punaste karpide firma toodang on meie jaoks suht asendamatu kuna tavaliselt pole kunagi nii korralikke trumme või siis aega trummide tuunimiseks et livel hea oleks. Ddrumiga on aga trummisaund oluliselt lihtsam. Livedel kasutame võimalusel alati nii mikrisaundi kui ka trigereid.
Lisaks on meil bändis kuues virtuaalne kodanik kes tuleb Tascami portastuudiost kolme kanali kaupa.
Tahniliselt kõige keerulisem ongi Andy töökoht sest tema peab kogu elektroonikat juhtima ning Andy rack on võtnud karmid mõõtmed. Kastis on Tascam, Ddrum, liinimikser tema kõrva jaoks ning Dbox Ddrumi väljunditele. Puldist saadab Taavi talle tavaliselt summa mikserisse ning tema lisab ise endale vajaminevaid elemente.
100% kõrvamonitoridele üleminekut bändis lähiajal oodata ei ole. Kuna mina olen Madisega samal pool lava siis oma monitori ootan basstrummi ja tomme, Kidi kitarri, Tarvo laulu ja veits backtracke. Edasi on kogu "magic" juba Taavi käes kes puldist õigeid heebleid liigutab.

Proovikasse oleme ehitanud tillukese kodustuudio ning lintame läbi oma livepuldi Nuendosse. Kõrvadesse puhuvad Samson Rubiconid. Trumme võtame üles SE overheadide, dünmikrite ning trigeritega. Kuna hetkel meie überhelikaart on kutu siis läheb kõik puldist stereoträkina läbi Lexiconi helikaardi arvutisse. Kidrad võtame sisse Beta57-ga ning bass otse läbi MXR preambi helikaarti. Pisut nurgeline ja tahumatu lähenemine aga olude sunnil on elu selline.
Linti võttes teeme me alati vähemalt 3 rida põhikitarri ( vasak, keskel, parem ) eraldi mängituna ning lisahääled. Demosi tehes üritame kõik hiljem plaadile tulevad elemendid sisse panna ning seetõttu on ka demodes vahest paarkümmend rida ainult kitarri. Lisasaundid etc üritame ka teha sellised et hiljem stuudios saaks need read otse uude projekti tõsta ja ei peaks neid enem üle käima. Tavaliselt küll kahjuks peab ja seda puhtalt helikvaliteedi pärast, nii häid sämpleid lihtsalt pole käepärast.
Samuti olen ma siiani eemale hoidnud kõigest milles sisaldub MIDI sest mulle meeldib mängivaid inimesi lindata mitte kuubikuid ekraanil liigutada. Samuti võtame stuudiosse parem mõne klaverimängijast sõbra kui et hakkame sämpleriga midagi sarnast ehitama.

Viimasena võtame mütsi maha erinevate Ford Transit busside ning Aiku ees kes on meid siiani ilusti ja turvaliselt kontserditele viinud ning hiljem laibad labidaga autosse visanud :-)

sai vist kõik?

kuninglik tallihoidja TP

Pealinn põleb

Ei, ei ole rahutused käimas kuigi ise olen juba liiga kaua rahutu olnud ja tahaks mässata. Sellest emon niikuinii peagi. Aga pealinn põleb päriselt ka. Õigemini põles üleeile õhtul. Käisin oma troonipärija, Kadrioru printsiga, jalutamas, et võimalikult palju üheskoos aega veeta enne veel kui mind jälle teenistusse tagasi kutsutakse ja pean omal lahingvarustuse välja otsima, et pea ees stuudiosse tormata. Olime niisiis valduseid üle vaatamas kui parasjagu oli käimas suurematsorti lihtrahva pidustus. Kogu lossipark ja hoov olid täis küünlaid, lõkkeid, tõrvikuid ja tulefontääne.Üsna muinasjutu sisse eksimise tunne tuli peale või. siis olid miskid satanistlikud riitused just käimas. Kuna ma kumbagi ei kartnud siis oli kõik hästi ja ma oma mõtetes ära. Õues hämmastavalt soe sügisõhtu ning tuhanded me kuningriigi alamad pidustustele kogunenud. Kuuldes tšellodel Queeni, Rammsteini ning muid sarnaste bändide lugusi ja leegid kõikjal võbelemas tekkis üle pika aja hinge sisse rahu.

Liiga kaua olen ma olnud rahutu aga mitte rahutu sel moel nagu ma seda olen poisikesest peale olnud ehk siis mässumeelne vaid vastikult rahutu. Endale vastikult. Nii, et see mind ennast häirib ja tekitab tunde, et ma lämbun ära kohe. Aga nüüd üle aasta tuli mu sisse jälle külm rahu. Teadmine, et ma ei muudaks midagi, mis ma teinud olen. Ma ei muudaks midagi, mis juhtunud on. Ma ei muudaks midagi. Kid on tagasi. Ja selleks, et jääda. Aitab turvalisest, igavast ja mugavast. See ajab mind iiveldama. See ei ole see, mida ma loodud olen tegema. Ma tahan tagasi seda, mille pärast ma teenistusse tulin üldse. Verd, viha, ülbust, tätoveeringuid, drooge, jooke, nikku, serva peal elamist. Õnneks sain aru, et ma suudan olla piisavalt produktiivne, et teha tööd mitmes suunas. See varasem suure maantee ja paljude pööramiste jutt. Elada seda, mida ma tahan elada ja saata sügevalt v...ttu kõik teised. Kõik muu on ja jääb lihtsalt tööks. Nii ma olengi kirjutanud hunniku materjali ka teiste jaoks. Eks seda kuulete kunagi ja vaatab, kes teist läbi hammustab - mis raadiost kostvad rajad on minu kirjutatud. Praegu aga keskendun, et kirjutada valmis HND kolmas plaat, mis oleks samm teises suunas eelkäijatest "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kui oleks kõigile veel tuntav, et need on ju neetud kratid, kes tagasi on. Töö on hea... hoiab vormis. Rockin' is mu business and the business is good. Aeg tiksub otsustavale momendile muudkui lähemale. Stuudio ja plaat ootavad. Peab lahnguks valmistuma. Kuni töö käib, oleme kui üks mees. Vaatab, mis peale tööd saab. Ja nii kõigest sellest ilust Kadrioru tulefestivalil nähtust hoolimata lõpetab teie nukker kivikuningas ikka õhtu õllepudeliga sest väike vihane mees on tagasi... keskmine sõrm õhus! Tigedus annab jõudu! Aga ma olen õnnelik. Õnnelik, et see neetud mugavuse ja igava turvatundega kaasa liuglemine läbi sai. Ärge laske mind enam uinuda. Mu rahvas vajab mind... raevukana.

Kurat, niipalju on veel, millest tahaks kirjutada. Seegi post oli tegelikult mul juba varem rohkem kui päev valmis, aga ei saand varem sellele kroonikale siin ligi, et uus peatükk lisada. Ühe kohustuse lükkasin oma õlult ära. Nimelt on väga paljud noored ja vihased härrased mult uurinud meie lahingvarustuse kohta. TP kirjutab mingi hetk kindlasti, mis jupid panevad kratid kõlama nii nagu me kõlame. Ise tahan varsti kirjutada väikse kummarduse neile inimestele, kes mind on innustanud ja teevad seda siiani, pannes tegema, mis ma teen ja üritama olla parem kogu aeg kuni mu valitsusaeg veel kestab. Ja ka päikesepilkajate nimi vajab veel väheke lahtiseletamist... andke aega... Praegu avan pudeli kanget ja mõtlen elu üle järgi.Pudeli põhjas peitub ALATI tõde, mu noored sõbrad...

Teie väike vihane mees,

Kid

Lugude sünnimaa

Ükspäev mõtlesin et kust kõik alguse sai ja millal ning ajamasina peab vist kerima aastasse ´94-´95. Vähemalt minu elu esimese bändi duubelmakiga lindistatud soperdused omavad sellist kritseldust kassetiküljel.........praegu kuulates on ikka päris naljakas. Aga kuradile oli sõrm antud ja varsti järgnes kõik muu koos saba ja karvadega ning otsapidi sain tuttavaks Kid-iga. Naljakas fakt ajaloost on see et kunagi olen mina nohisenud mikrisse mingeid High´n´Dry esimesi demokatsetusi kuskil Volta proovikas :-) olid alles ajad, viin oli odav ja kõik karvased sõbrad.

Elektrikruvikeerajaga masinat tänapäeva kerides on tänaste minu lugude sünniaeg tegelt 2-3 aastat tagasi. Ma ei ole stabiilselt produktiivne inimene vaid teen asju portsude kaupa. Mõnikord on vaja välja puhuda seest igasugune kärsahais. 3a tagasi istusin ma üksi suures poolpimedas korteris, kitarr süles, JimBeam paremas käes ja pläru vasakus ning mõtlesin põhjalikult elu üle järele :-) Ning samas kirjutasin ca paarkümmend teksti ja posu akorde sinna juurde. Tänaseks on neist enamus piisavalt laagerdanud et neid õiglaselt hinnata ning mõned mõtted sellest perioodist jõuavad vb ka HND plaadile. Viimane põhjalik tekstikirjutamine jääb ´06 jõuludesse. Öösel haiglas oli piisavalt aega tekste kribada.........enamus neist tundub praegu halvasti kirjutatud enesehaletsusena aga noh, mõned read on head kah :-)

Praegu püüan õhust katkeid ja kirjutan märksõnu telefoni, ei ole aimugi mis neist saab.
Hetkel üles kirjutatud:
Ma ei jaksa seda praegu veelkord kuulda, see väsitab ja minu maha murda suudab ( meloodia tekstile olemas, ootan kosmosest järgmist juppi )
Muerto Rico / Rico Muerte ( kunagi teen sellise nimega bändi )
Major Scale Suicide / Mazoorsed enesetapud ( kunagi teen plaadi sellise nimega )
The evil side of evil ( loo pealkiri )
Go, burn your rockets slow, run with no control ( olemasoleva loo tekstijupp )
I am and need, to be believed ( olemasoleva loo refijupp )

tänaseks aitab
TP /TalliPoiss

Pilte enesetapjate klubist

http://www.photoblog.com/reinson/2008/09/13/hnd-proovikas.html
Uus tegelane meie jutustustes on Mart Reinson, kes mängib maalri rolli. Ta rullib teie kõigi ette lahti kanga, et joonistada pilte sellest, kuidas käib elu päikesepilkajate juures enesetapjate klubis. Siin esimene loodetavasti mitmetest illustratsioonidest me raamatus. Selle kogu koleduses. Hoidke lapsed ja naised eemale sest Mart kujutab elu nii nagu see on, ilustamata miskit.

Kid

Kõverpeegli rahvas

Kivikuningas istub oma tornis ja mõtleb, et ei peaks oma inimesi vast nii tihti tüütute monoloogidega tüütama aga siiski... Istuge, öelge üks toost kadunud sõprade terviseks ja kannatage mu heietused. Vana mees on selle poisikese sees.
Suhteliselt ammu-ammu, palju aastaid tagasi kui paljud teist alles põlvepikkused olid, kirjutasin loo "Kõverpeegli rahvas". Selle mõtte istutas mu pähe naaberkuningriigi valitseja Loitsu Lembetu. Kuningas, kes nii aastailt kui kogemustelt palju kogenum kui ma ise, on mulle olnud päris tihti eeskujuks. Enamus inimesed ei suudaks seda elus uskuda sest Loitsu kuningriik pole kerglane ja viha täis nagu minu oma aga ometi ühendab meid miskit. Me mõlemad põlvneme kõverpeegli rahvast. Aga tagasi loo juurde. See lugu kadus mul pikaks ajaks ning kattus paksu tolmukorra alla. Ei leidnud seda üles ei High'n'Dry ega Brides in Bloom, kelle ridades ma aega teenisin oma kuningriiki otsides, kuni ühel päeval ise selle otsa kogemata komistasin. Ma isegi ei mäletanud, et selline lugu mul olemas oli kui veidi rohkem kui aasta tagasi üks mu järjekordne sõber surma sai. Nagu ikka kui kuningal on paha siis ta otsib pudelipõhjast vastuseid ja tihti saab neist vastustest uus laul. Nii ka seekord. Veidi uimas olles ning omaette elu ja muu üle järgi mõeldes komistasin ma selle ammu ununenud loo otsa. Vaid mõne hetkega olin ma kirjutanud valmis loole täiesti uued salmid, mis olid nii kinni selles hetkes ja neis tunnetes, mis mul peal olid, et ei pidanud pingutama pool päeva riimide leidmisega vaid kõik lihtsalt kisendas mu sees nii, et pidin ainult kuulatama ja kirja panema. Vanast Kõverpeegli rahvast võtsin kohe refrääni sest see sidus kõik kuidagi ilusti kokku. Ja nii see vana lugu jälle hingama hakkas. Õigemalt kui kunagi varem. See on nii hea tunne kui õige tunne on peal. Ehh, räägin liiga segaselt? Katsuge mind mõista ja kaasas püsida. Ma olen seda asja teinud pea sama kaua kui mõned siinsed lugejad on elanud. Õige tunne on midagi muud. Ma tahan jälle kirjutada. Muusikat. Ja mitte ainult Päikesepilkajaile. Ma olen tagasi rajal aga see rada pole enam kitsas ja kindlas suunas viiv teeke vaid suur kiirtee, kus on palju ristmikke ja võimalusi mujale pöörata.
Ehhh, kaldusin jälle loo juurest eemale. Ühesõnaga kõverpeegli rahva alandlik teener nagu ma olen, ei oska ma veel ette näha, kas see lugu ka HND uuele plaadile jõuab või mitte. Küll aga on see taas üks neist õigetest ja ausatest lugudest. Mingil põhjusel tulevad sellised kergemini siis kui midagi on pahasti. Nii, et täna õhtul olles just päeval kuulnud ühe rõõmustava sõnumi vanalt sõbralt, valan ma klaasi täis ja alustan sisemist põlemist taaskord, nii nagu väga tihti varemgi. Ütlen toosti sõpradele, keda pole enam. Ning ka neile, kes omakordakaotanud oma olulised inimesed. Proosit!

Maailmas on tegelikult palju häid asju. Loodetavasti mahun minagi nende sekka kuidagi oma jubeduses ära. Kuigi meid, kõverpeegli rahvast, iialgi ei taheta. Liiga palju meenutame neid... teid kõiki.

Teie mõtlik jutuvestja,
Kivikuningas

Kid



KÕVERPEEGLI RAHVAS
(Kid/Kid)

TÄNA ÖÖSEL SA EI MAGA
VAATAD ÕUEVALGUSTUST
MÕTLED NUTMAS KAS KEEGI ON TAGA
IGAVIKUST IGATSUST
TÄNA ÖÖSEL SA EI NAERA
OTSID KURVAST LOHUTUST
TÄNA ÖÖSEL KUUD KUI KAED SA
VAEVU VAED KA VAEVATUST

TAHAD SA MINUGA OSAD NÜÜD VAHETA
SINUST SAAB MINA, ET MÄNGIDA NEID
KÕVERPEEGLI RAHVAS IIAL TEID EI TAHETA
LIIGA PALJU MEENUTATE MEID

TÄNA ÖÖSEL MA EI MAGA
OLEN MURES SINU EEST
SINA NUTAD MA JÄÄDA EI TAHA
TUNDMATUKS TUNDMUSTELE
TÄNA ÖÖSEL MA EI NAERA
KEEL KEELDUS KEELETUKS
ÖELDA “ARMASTAN” TUNDUB ON VAEV, MA
HINGE HEIDAN HINGETUKS

Nõõ ratsud

Jaht on alanud.
Mina lähen täna koju loodetavasti üht lugu lõpetama mis on hetkel küll inglisekeelne ja poolik aga.....
Proovikas tehtud kitarrid mälupulga peal ja koju trumme ehitama.
See saaks siis olema vist demo nr 17. Ka seekord on lugusi oluliselt rohkem kui plaadile mahub ning nendega on meil oma plaan.

Teie TP

Proloog ehk...verd, nikku, armastust

Tunnistan ausalt... pole kunagi ühtegi blogi pidanud ja lugenud... olen ka kõigest paari ning sedagi pigem sunniviisiliselt. Tegin selle neetud veebipäeviku, et teid viie vastiku värdja väiksesse maailma sisse lasta. Lasen kõigil krattidel oma postid lisada siia kui neil endil tuju tuleb, et rääkida HND asjadest oma vaatevinklist... Asjust mis olid, mis on, mis tulevad... Muusikast, livedest, videotest, seiklustest, tülidest. Millest iganes. Ja te näete, et see väike maailm on igast vaatetornist erinev. Lõhnab erinevalt, maitseb erinevalt... on erinev.

Etendame teile loo, mis on kohati verdtarretav, kohati südameid purustav, kohati ahhetama panev. Kõik toimub seitsme maa ja seitsme mere taga, seitsme surmapatu saarel, kivikuningriigis. Selle tüki nimeks saagu "Päikesepilkajad", sest mida muud me kõik oleme kui mitte patused, saba ja sarvedega päikesepilkajad.
Tegelased selles haiges unenäos, mille teile etendame on:

Tarvo - õnneseen
Kid - diktaator õuenarri rõivais
TP - kutsar
Madis - ravitsejamees
Andy - kalamees ehk selgroog-võllarog

HND stuudios... esimene vaatus alaku
Teretulemast Päikesepilkajad...
Teretulemast mu luupainajasse :)

Teie kõigi isiklik,
Kivikuningas

Kid