Reedel oli siis käsil Rock Cafe.....ca kella ühe paiku tulime andyga kohale ja töö oli juba valomeestel täies hoos. Gamal & Co panid nagu spidermanid lae all. Kõrgust kartva inimesena oli mul ju ba põrandal halb vaadata kuidas nad oravatena mööde redeleid kihutasid.
Alustasid õhtut Kongomania ja Widescreen Mode. Alati võluv Marilin mõjus laval väga hästi ja sommid on enngi tõestanud et ei ole tegemist papist poistega. Päris pull oli peale konsat kui WM mehed üritasid koguaeg inglise keeles rääkida, isegi kui ma olin Kõikidele Jannedele juba korduvalt öelnud et võid vabalt soome keeles rääkida :-) .Meie kontsert oli vahva hoolimata kõikidest viperustest. Mulle tundub et me saime selle ühe kontserdi käigus terve aasta kotermannid endale kaela. Küll kukkusid juhtmed mikrite tagant ja saundid ei vahetunud etc etc.......aga need pisiasjad ei võtnud meil hoogui maha karvavõrdki.
Bäkilaulmine hakkab ka juba minu jaoks loogiliseks muutuma, isegi sõnad tulevad meelde ja partiid ei aja enam mängimist sassi. Siiralt kahju muidugi et me ei saa igale poole Dagmarit ja Kallet kaasa vedada sest minu jorisemise asemel oskavad nad ikka tõeliselt hästi laulda. Müts maha ja käppa ja kast õlut nende ees. Umbes poole viie paiku jõudsin koju, magasin umbes kolm tundi ja hakkas trall Tartusse minekuga pihta. Kodused toimetused ning kell 11.00 RC-s kogunemine. Asjad kärus võtsime suuna Tartu poole.....mingi trikiga suutsime vist ca tund aega RC kõrval olevas statoilis passida :-)
Esimesed alkohoolsed probleemid lahendatud saime siiski teele ja pool viis olime Tartus.
Asjad Reokenrollis üles, kõik kolm saundtsekki selja taga oli kell märkamatult üheksale lähenemas. Johnnie juures veits möla ja tagasi tööle. Audacious oli alustanud, Tramontanat miksisin ise ja siis kohe lava puhtaks ja mängima. Tore on näha ka Tartus et inimestel on eluvaim sees ja lood juba täitsa selged.
Asjade pakkimine ja hotelli.
Siinkohal muidugi eraldi tänud/vabandused toredale administraatorile kes kannatas pundi karvaste hommikuni kestnud möla ilusti ära. Jägermeister maitses hästi ja õlled loomulikult ka. Veel spetsjomm kummardus maailma parimale managerile Gunnar Viesele, kes teab alati mis toimub ja on muidu tore inimene. Kõigest mõni tund hiljem ja 6x400 Ibumaxi sees algas sõit koju, ainuke mälestus kojusõidust on Adaverest:
Alustasid õhtut Kongomania ja Widescreen Mode. Alati võluv Marilin mõjus laval väga hästi ja sommid on enngi tõestanud et ei ole tegemist papist poistega. Päris pull oli peale konsat kui WM mehed üritasid koguaeg inglise keeles rääkida, isegi kui ma olin Kõikidele Jannedele juba korduvalt öelnud et võid vabalt soome keeles rääkida :-) .Meie kontsert oli vahva hoolimata kõikidest viperustest. Mulle tundub et me saime selle ühe kontserdi käigus terve aasta kotermannid endale kaela. Küll kukkusid juhtmed mikrite tagant ja saundid ei vahetunud etc etc.......aga need pisiasjad ei võtnud meil hoogui maha karvavõrdki.Bäkilaulmine hakkab ka juba minu jaoks loogiliseks muutuma, isegi sõnad tulevad meelde ja partiid ei aja enam mängimist sassi. Siiralt kahju muidugi et me ei saa igale poole Dagmarit ja Kallet kaasa vedada sest minu jorisemise asemel oskavad nad ikka tõeliselt hästi laulda. Müts maha ja käppa ja kast õlut nende ees. Umbes poole viie paiku jõudsin koju, magasin umbes kolm tundi ja hakkas trall Tartusse minekuga pihta. Kodused toimetused ning kell 11.00 RC-s kogunemine. Asjad kärus võtsime suuna Tartu poole.....mingi trikiga suutsime vist ca tund aega RC kõrval olevas statoilis passida :-)
Esimesed alkohoolsed probleemid lahendatud saime siiski teele ja pool viis olime Tartus.
Asjad Reokenrollis üles, kõik kolm saundtsekki selja taga oli kell märkamatult üheksale lähenemas. Johnnie juures veits möla ja tagasi tööle. Audacious oli alustanud, Tramontanat miksisin ise ja siis kohe lava puhtaks ja mängima. Tore on näha ka Tartus et inimestel on eluvaim sees ja lood juba täitsa selged.
Asjade pakkimine ja hotelli.
Siinkohal muidugi eraldi tänud/vabandused toredale administraatorile kes kannatas pundi karvaste hommikuni kestnud möla ilusti ära. Jägermeister maitses hästi ja õlled loomulikult ka. Veel spetsjomm kummardus maailma parimale managerile Gunnar Viesele, kes teab alati mis toimub ja on muidu tore inimene. Kõigest mõni tund hiljem ja 6x400 Ibumaxi sees algas sõit koju, ainuke mälestus kojusõidust on Adaverest:
