Kivikuningas istub oma tornis ja mõtleb, et ei peaks oma inimesi vast nii tihti tüütute monoloogidega tüütama aga siiski... Istuge, öelge üks toost kadunud sõprade terviseks ja kannatage mu heietused. Vana mees on selle poisikese sees.
Suhteliselt ammu-ammu, palju aastaid tagasi kui paljud teist alles põlvepikkused olid, kirjutasin loo "Kõverpeegli rahvas". Selle mõtte istutas mu pähe naaberkuningriigi valitseja Loitsu Lembetu. Kuningas, kes nii aastailt kui kogemustelt palju kogenum kui ma ise, on mulle olnud päris tihti eeskujuks. Enamus inimesed ei suudaks seda elus uskuda sest Loitsu kuningriik pole kerglane ja viha täis nagu minu oma aga ometi ühendab meid miskit. Me mõlemad põlvneme kõverpeegli rahvast. Aga tagasi loo juurde. See lugu kadus mul pikaks ajaks ning kattus paksu tolmukorra alla. Ei leidnud seda üles ei High'n'Dry ega Brides in Bloom, kelle ridades ma aega teenisin oma kuningriiki otsides, kuni ühel päeval ise selle otsa kogemata komistasin. Ma isegi ei mäletanud, et selline lugu mul olemas oli kui veidi rohkem kui aasta tagasi üks mu järjekordne sõber surma sai. Nagu ikka kui kuningal on paha siis ta otsib pudelipõhjast vastuseid ja tihti saab neist vastustest uus laul. Nii ka seekord. Veidi uimas olles ning omaette elu ja muu üle järgi mõeldes komistasin ma selle ammu ununenud loo otsa. Vaid mõne hetkega olin ma kirjutanud valmis loole täiesti uued salmid, mis olid nii kinni selles hetkes ja neis tunnetes, mis mul peal olid, et ei pidanud pingutama pool päeva riimide leidmisega vaid kõik lihtsalt kisendas mu sees nii, et pidin ainult kuulatama ja kirja panema. Vanast Kõverpeegli rahvast võtsin kohe refrääni sest see sidus kõik kuidagi ilusti kokku. Ja nii see vana lugu jälle hingama hakkas. Õigemalt kui kunagi varem. See on nii hea tunne kui õige tunne on peal. Ehh, räägin liiga segaselt? Katsuge mind mõista ja kaasas püsida. Ma olen seda asja teinud pea sama kaua kui mõned siinsed lugejad on elanud. Õige tunne on midagi muud. Ma tahan jälle kirjutada. Muusikat. Ja mitte ainult Päikesepilkajaile. Ma olen tagasi rajal aga see rada pole enam kitsas ja kindlas suunas viiv teeke vaid suur kiirtee, kus on palju ristmikke ja võimalusi mujale pöörata.
Ehhh, kaldusin jälle loo juurest eemale. Ühesõnaga kõverpeegli rahva alandlik teener nagu ma olen, ei oska ma veel ette näha, kas see lugu ka HND uuele plaadile jõuab või mitte. Küll aga on see taas üks neist õigetest ja ausatest lugudest. Mingil põhjusel tulevad sellised kergemini siis kui midagi on pahasti. Nii, et täna õhtul olles just päeval kuulnud ühe rõõmustava sõnumi vanalt sõbralt, valan ma klaasi täis ja alustan sisemist põlemist taaskord, nii nagu väga tihti varemgi. Ütlen toosti sõpradele, keda pole enam. Ning ka neile, kes omakordakaotanud oma olulised inimesed. Proosit!
Maailmas on tegelikult palju häid asju. Loodetavasti mahun minagi nende sekka kuidagi oma jubeduses ära. Kuigi meid, kõverpeegli rahvast, iialgi ei taheta. Liiga palju meenutame neid... teid kõiki.
Teie mõtlik jutuvestja,
Kivikuningas
Kid
KÕVERPEEGLI RAHVAS
(Kid/Kid)
TÄNA ÖÖSEL SA EI MAGA
VAATAD ÕUEVALGUSTUST
MÕTLED NUTMAS KAS KEEGI ON TAGA
IGAVIKUST IGATSUST
TÄNA ÖÖSEL SA EI NAERA
OTSID KURVAST LOHUTUST
TÄNA ÖÖSEL KUUD KUI KAED SA
VAEVU VAED KA VAEVATUST
TAHAD SA MINUGA OSAD NÜÜD VAHETA
SINUST SAAB MINA, ET MÄNGIDA NEID
KÕVERPEEGLI RAHVAS IIAL TEID EI TAHETA
LIIGA PALJU MEENUTATE MEID
TÄNA ÖÖSEL MA EI MAGA
OLEN MURES SINU EEST
SINA NUTAD MA JÄÄDA EI TAHA
TUNDMATUKS TUNDMUSTELE
TÄNA ÖÖSEL MA EI NAERA
KEEL KEELDUS KEELETUKS
ÖELDA “ARMASTAN” TUNDUB ON VAEV, MA
HINGE HEIDAN HINGETUKS
