HND esimene live kvartetina jäi möödunud nädalavahetusse. Kõik oli hea ja bänd nelja mehega terviklikum kui kunagi varem. See on vähemalt allakirjutanu tagasihoidlik arvamus. Bänd kõlas ja nägi välja ning hingas nii nagu kõik mehed oleks see õige kamp ja tugi teineteisele. See on hea. Mul on uhke tunne! Mul oli ka uhke tunne viia täide üks oma ammustest unistustest ehk käia HND livel. Ja ma olin üks neist õnnelikest, kes kuulis esmakordselt lives uusi lugusi. Need lood on täpselt seda, mida ma ootan. Ma olen rahul praegu. Väsinud kuid rahul. Iga lõpp on millegi uue algus ja nii peabki see olema.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurbahing leiab ilma, et ta üldse otsiks.
Olen ennast juba mitu korda üritanud kätte võtta, et kirjutada post nendele, kelle ees kerkib kaabu mu blondidelt väljakasvanud juustelt. Kelle ees ma teen sügava kummarduse kuigi see poisike ei kummarda muidu ka pühakojas. Pole seda kunagi teinud ega tee ka. Ristimata, pagan, ateist. Hardcore narkar, pornograafiline sangar, idiootsuse pollusioon. Kuulake lugu HND "Jihad" või Brides in Bloomi "Push Comes To Shove" läbi ja saate kiirkursuse sellest poisikesest. Pole elus kummardnud "suuremaid asju" vist sel lihtsal põhjusel, et minu "pühakud" on kõike muud kui pühakoja väärsed. Fuck! Mis väärsed? Väärt rohkem kui ükski krutsifiks või pühakiri olenemata, kas siit, kaugelt idast või kurat seda teab, mis linnutee otsast. Minu pühakud, kuningad ja kangelased leiab pigem rentslitest, pimedailt tagatänavailt ning lapsevanemate õudusunenägudest. Inimesed, kes kahjuks teavad juba noorelt, et raheroosk rapsab nad toorelt. Päikesepilkajad, I salute you!
Ma ei peatu oma kangelastel, kes tulevad väljastpoolt Maarjamaad. Siis ma jääkski ülistama ja rääkima, kuidas need inimesed mind on muutnud. Selliseks vastikuks, vihaseks, ülbeks tähekerjuseks nagu ma seda olen. Ütlen lihtsalt, et need on tihti lindpriid nagu Billy The Kid, Jesse James... Kohad nagu Deadwood Mountain jne. Need, mis elavad üle mitmeid eluigasi ja põlvkondi. Sest legendid ei sure kunagi. Teine osa kangelasi on ikoonid ja legendid juba oma eluajal nagu Alice Cooper, Jim Morrison, Nikki Sixx, Lemmy, Joe Perry, Slash, Tommy Lee, Dimebag jne. Fuck! Ma luban, et ma teen ikkagi kunagi posti ka neist meestest. Ja mis nad minu jaoks tähendavad. Aga praegu tagasi piiri tagant. Oma kodukuningriiki. Sest ka siin on inimesi, kes minu jaoks tähendavad terve maailma just ses mõttes, et milline ma olen praegu. Milliseks ma olen kasvanud.
Ma olen maininud juba eelmistes peatükkides kahte meest. Heiti Talvik ja Lembetu. Müts maha. Ma pole kunagi tallanud samu radu, mida need mehed kuid nad ütlevad seda, mida ma tunnen ja mida ma mõtlen. See näitab ainult seda, et pole oluline, kust sa tuled, kuhu oled teel. Mis ajas või kohas sa elad. Sama mõtlemise ja tahtmisega inimesi on kõikjal. Poisike elab veel. Ärge alahinnake poisikest endas sest nii kui te ta ära lasete...
Heiti Talvik on üks luuletajaid, kellest ma soovitan igal rokkmuusika sõbral alustada. Mees, kes suudab kirjutada ühel hetkel kõige ilusamad ja kergemad read ja järgmisel sünged, mustad, morbiidsed. Nagu olekski kirjutatud tekstid hoopis ballaad, rokk, metal. Pea iga tema teksti võiks ära kasutada muusikas ja sa näed, et need on juba valmis kirjutatud nii, et sa ei pea pingutama, et miskit tuleks. Need read on nii musikaalsed, et juba lugedes avastad sa end neid mingi hetk ümisevat. Siis haarad kitarri või istud klaveri taha ja 5 minutit hiljem on sul olemas lugu. Lugu, mis ütleb palju rohkem kui nii paljud teised. Kuidas on võimalik, et ühed tekstid on nii aegumatud ja püsivad? Selles suunas püüan ma ise ka. Loodetavasti jõuan nii kaugele kunagi...
Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõlkumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul heitnud kaela ja kuumalt palgele sul surund suu...
Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles
"See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu
Mees, kelle pärast ma tõenäoliselt hetkel emakeeles viimased paar aastat muusikat kriban juba, on Jass. Tüüp, kes omal ajal oli suht üks väheseid "välismaa" mehi eestis. Esimesed 2 Termika albumit ehk siis "Lõputa päev" ja "Minu Väike Paradiis" olid vast esimesed eestikeelsed plaadid üldse, mis mind panid mõistma, et eesti keeles on võimalik teha rokkmuusikat. Ja, et see saab kõlada lahedalt. Ja mõistma ka seda, et Eestis ei pea kõik olema masendavalt igav, väsinud ja tavaline vaid võib olla ülbe ja õige. Ma läksin omal ajal ka Brides In Bloomis riidu kambaga kui seletasin, et teeme eesti keeles. See on see, mis jõuab inimestele kohale. Ja seda peakski ju üks bänd kõige rohkem tahtma. Sel ajal oli see suht peaga vastu seina jooksmine kahjuks. Aga samas ma ise pidin oma tahtmise teoks tegema. Siis tuligi HND. Ja selles, et HND tuli on Jass hästi suur süüdlane. Näidake järgmine kord näpuga kasvõi ta pihta kui tänaval näete - et süüdlane süüdlane... Kui poleks olnud Termikat või nad oleks olnud järjekordne House Of Games, Van Gogh või Nice Try (võite panna, misiganes selle aja kohaliku rokkbändi siia listi) siis oleks tõenäoliselt olemata ka see bänd, mille tegemistele te pidevalt kaasa elate. Siis ma poleks kunagi uskuma hakanud eesti keelde. Ma poleks kunagi avastanud enda jaoks ei Talvikut ega Alliksaart ega muid mulle nii oluliseks saanud kirjutajaid. Jassi mure nagu ka peagi siia juttu pugeval härral Mikk Tammepõld on aga samas ka suuresti süüdi HND lagunemises kuivõrd ma näen neis mõlemis seda tahtmist ja tegemist, mida endalgi. Mida ma ootan igalt inimeselt, kellega koos ma muusikat teen. Seda igavest poisikest sees. Sarnaselt nende meestega, kes mind on inspireerinud teisel pool ookeani - on ka neil kahel see poisike sees. Ja nad elavad täie kirega oma elu, oma muusikat. Kõik muu on oluline aga see tuleb esimesena. Kuidas saab selline asi, mitte inspireerida. Rääkimata sellest, et visake oma auto või kodustereos peale "Viski" ja saate aru, et ma ei pea enam midagi rohkemat põhjendama. Ma armusin tüdrukusse, kelle nimeks oli... Viski!
Ma olen olnud eri bändides nüüd oma kuraditosin aastat. See teeb siis 13, kes läbi ei hammustanud. Ma isegi vast ei oskaks enam kokku lugeda kõiki inimesi ega mäleta ka paljude nägusi, kellega koos ma lavalaudasi olen tallanud ning ennast ulaeluga hävitanud. Inimesed eri maailma otstest, eri rahvusest. Mulle on meeldinud kõik bändid, milles ma olen olnud ja olen pidanud neid omadeks. Olgu, valetan. Kunagi sai tehtud Sal-Salleriga bändi ja seda ma ei suutnud võtta tõsiselt. Ega pidada seda muuks kui projektiks. Õnneks suri see kähku ja sain tagasi minna päris asjade juurde. Samas nii kurb kui see ka pole siis kõigist inimestest, kellega ma koos olen ise muusikat teinud, on mind inspireerinud ainult üks inimene. Samas sama inimesega oleme me olnud ka karvupidi koos ja tülitsemas aga kuradile see - kui inimene sind suudab õpetada ja arendada siis pole ükski tüli asjata. Ma usun, et me temaga oleme liiga erinevad inimesed või liiga sarnased või ma isegi ei tea, mis aga me ei hakka vast kunagi tegema koos bändi enam - see ehk annabki mulle tõuke, et välja öelda, millest olen ammu aru saanud. Ainuke inimene, kes tõesti on mind päris palju edasi arendanud lugude kirjutamise ja esitamise osas on endine hüperenergiline pruut Mikk Tammepõld - üks vähestest meie põlvkonna rokkaritest, kelle külge võib riputada sildi songwriter. Ma olen enamus bändides olnud peamine autor. Nii muusika kui sõnade osas ja hakates tegema Brides in Bloomi avastasin ennast järsku täiesti uuest olukorrast. Mu kõrval oli teine kirjutaja ja ta oli hea. Hoopis teise käekirjaga kui ma ise ja esimest korda elus tundsin ma, et ma pean nahast välja pugema sest mul on kellega sammu üritada pidada. Kuigi alkoholi rikkad nagu mu aastad pruudina olid siis õppisin ma selle 2 aastaga rohkem kui ülejäänud 11nega kokku. Siis alustades HND esimese plaadiga olin ma tagasi situatsioonis, kus mult oodati mingit kindlat piiridesse surutud tulemust ja ma ei saanud oma õpitut veel kasutama hakata. Samas ma usun, et see oli hea sest sain lasta kõigel endast läbi käia. Ja kunagi poolteist aastat tagasi uut materjali kirjutama hakates tundsin, kui palju mind on härra mõjutanud. Ja mitte ainult kirjutamise ja kirjutamisse sellise kirega suhtumise osas vaid viis mind tagasi sinna, kus on mu juured. Vanakool. Kus oluline on lugu ja oluline on sõnad mitte kui palju suitsu ja lisavidinaid sa laval suudad välja käia. Sisemine põlemine mu noored sõbrad. Ma olen õppinud palju ja see on hea. Ja õppinud pole ma mitte hetkeks vaid neid mõjutusi tunneb edasipidi alati. Have a drink my friend, I'm buyin'. Tonight we'll drink this town dry!
Viimane mees, kelle siia posti veel pistan lubades, et kunagi tuleb sellele postile osa kaks, on Artur Alliksaar. Võtke ette selle mehe raamat "Päikesepillaja" või ükskõik, milline tekst. Päikesepillaja on suuresti HND kolmanda albumi teiseks peamiseks mõjutajaks tekstide osas Heiti Talviku kõrval. Seda siis nende lugude osas, mis olen kirjutanud mina. Ülejäänud kamp oskab oma lugude tagamaid ainult ise lahti seletada ning põhjendada. Ma loodan, et nad teevad seda nagu ma loodan, et nad teevad ka HND edasise tegevuse teatamist ning mida iganes muud ka veel. Aga tagasi Artur Alliksaare juurde. See mees ütleb välja selle, mis peaks kõigile niigi selge olema aga, mida mu suureks kurvastuseks enamus inimesed ei mõista või ei taha mõista. Meil on ainult üks elu ja me peame seda elama. Ja elama seda suurelt ja kohe nüüd. Sest muidi mingi päev me ärkame ja me elu on meist mööda veerenud. Me pole mitte midagi endist maha jätnud. Me oleme lihtsalt vegeteerinud, kulgenud. Mina pole sellega nõus. Ma keeldun. See on ka põhjus, miks ma teen neid asju, mis ma teen. Olgu see siis elu põletamine või muusika kijrutamine. Ma elan. Ma jätan endast midagi maha. Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ehk sisi ärge unustage elada mu noored sõbrad. Elage, põlege! Ainult nii, ei raiska te endid. Te olete seda väärt, et teist midagi maha jääb ja oma viimastel hingetõmmetel saaksite öelda - ma olen elanud ilusat elu. Ma kahtsen vaid neid asju, mis tegemata jäid.
Neetud, ma nii tahan juba, et te kõik saaks kuulata HND uut plaati. Et saaksite osa sellest arengust, mis on toimunud. Vaid siis saaksite aru ka, kuidas need mehed mind mõjutanud on. Ma olen alles oma tee alguses kirjutajana ja vaikselt aiman teiste meeste käekirja ning loodetavasti aitab see välja kujundada mu oma käekirja, mis oleks eksimatult ainulaadne. See on kõik, mis ma tahan. Laske mul kirjutada. Päikesepilkajad vajavad seda, et neist kogu maailmale kuulutada.
Kid
Päikesepilkajate teener
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurbahing leiab ilma, et ta üldse otsiks.
Olen ennast juba mitu korda üritanud kätte võtta, et kirjutada post nendele, kelle ees kerkib kaabu mu blondidelt väljakasvanud juustelt. Kelle ees ma teen sügava kummarduse kuigi see poisike ei kummarda muidu ka pühakojas. Pole seda kunagi teinud ega tee ka. Ristimata, pagan, ateist. Hardcore narkar, pornograafiline sangar, idiootsuse pollusioon. Kuulake lugu HND "Jihad" või Brides in Bloomi "Push Comes To Shove" läbi ja saate kiirkursuse sellest poisikesest. Pole elus kummardnud "suuremaid asju" vist sel lihtsal põhjusel, et minu "pühakud" on kõike muud kui pühakoja väärsed. Fuck! Mis väärsed? Väärt rohkem kui ükski krutsifiks või pühakiri olenemata, kas siit, kaugelt idast või kurat seda teab, mis linnutee otsast. Minu pühakud, kuningad ja kangelased leiab pigem rentslitest, pimedailt tagatänavailt ning lapsevanemate õudusunenägudest. Inimesed, kes kahjuks teavad juba noorelt, et raheroosk rapsab nad toorelt. Päikesepilkajad, I salute you!
Ma ei peatu oma kangelastel, kes tulevad väljastpoolt Maarjamaad. Siis ma jääkski ülistama ja rääkima, kuidas need inimesed mind on muutnud. Selliseks vastikuks, vihaseks, ülbeks tähekerjuseks nagu ma seda olen. Ütlen lihtsalt, et need on tihti lindpriid nagu Billy The Kid, Jesse James... Kohad nagu Deadwood Mountain jne. Need, mis elavad üle mitmeid eluigasi ja põlvkondi. Sest legendid ei sure kunagi. Teine osa kangelasi on ikoonid ja legendid juba oma eluajal nagu Alice Cooper, Jim Morrison, Nikki Sixx, Lemmy, Joe Perry, Slash, Tommy Lee, Dimebag jne. Fuck! Ma luban, et ma teen ikkagi kunagi posti ka neist meestest. Ja mis nad minu jaoks tähendavad. Aga praegu tagasi piiri tagant. Oma kodukuningriiki. Sest ka siin on inimesi, kes minu jaoks tähendavad terve maailma just ses mõttes, et milline ma olen praegu. Milliseks ma olen kasvanud.
Ma olen maininud juba eelmistes peatükkides kahte meest. Heiti Talvik ja Lembetu. Müts maha. Ma pole kunagi tallanud samu radu, mida need mehed kuid nad ütlevad seda, mida ma tunnen ja mida ma mõtlen. See näitab ainult seda, et pole oluline, kust sa tuled, kuhu oled teel. Mis ajas või kohas sa elad. Sama mõtlemise ja tahtmisega inimesi on kõikjal. Poisike elab veel. Ärge alahinnake poisikest endas sest nii kui te ta ära lasete...
Heiti Talvik on üks luuletajaid, kellest ma soovitan igal rokkmuusika sõbral alustada. Mees, kes suudab kirjutada ühel hetkel kõige ilusamad ja kergemad read ja järgmisel sünged, mustad, morbiidsed. Nagu olekski kirjutatud tekstid hoopis ballaad, rokk, metal. Pea iga tema teksti võiks ära kasutada muusikas ja sa näed, et need on juba valmis kirjutatud nii, et sa ei pea pingutama, et miskit tuleks. Need read on nii musikaalsed, et juba lugedes avastad sa end neid mingi hetk ümisevat. Siis haarad kitarri või istud klaveri taha ja 5 minutit hiljem on sul olemas lugu. Lugu, mis ütleb palju rohkem kui nii paljud teised. Kuidas on võimalik, et ühed tekstid on nii aegumatud ja püsivad? Selles suunas püüan ma ise ka. Loodetavasti jõuan nii kaugele kunagi...
Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõlkumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul heitnud kaela ja kuumalt palgele sul surund suu...
Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles
"See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu
Mees, kelle pärast ma tõenäoliselt hetkel emakeeles viimased paar aastat muusikat kriban juba, on Jass. Tüüp, kes omal ajal oli suht üks väheseid "välismaa" mehi eestis. Esimesed 2 Termika albumit ehk siis "Lõputa päev" ja "Minu Väike Paradiis" olid vast esimesed eestikeelsed plaadid üldse, mis mind panid mõistma, et eesti keeles on võimalik teha rokkmuusikat. Ja, et see saab kõlada lahedalt. Ja mõistma ka seda, et Eestis ei pea kõik olema masendavalt igav, väsinud ja tavaline vaid võib olla ülbe ja õige. Ma läksin omal ajal ka Brides In Bloomis riidu kambaga kui seletasin, et teeme eesti keeles. See on see, mis jõuab inimestele kohale. Ja seda peakski ju üks bänd kõige rohkem tahtma. Sel ajal oli see suht peaga vastu seina jooksmine kahjuks. Aga samas ma ise pidin oma tahtmise teoks tegema. Siis tuligi HND. Ja selles, et HND tuli on Jass hästi suur süüdlane. Näidake järgmine kord näpuga kasvõi ta pihta kui tänaval näete - et süüdlane süüdlane... Kui poleks olnud Termikat või nad oleks olnud järjekordne House Of Games, Van Gogh või Nice Try (võite panna, misiganes selle aja kohaliku rokkbändi siia listi) siis oleks tõenäoliselt olemata ka see bänd, mille tegemistele te pidevalt kaasa elate. Siis ma poleks kunagi uskuma hakanud eesti keelde. Ma poleks kunagi avastanud enda jaoks ei Talvikut ega Alliksaart ega muid mulle nii oluliseks saanud kirjutajaid. Jassi mure nagu ka peagi siia juttu pugeval härral Mikk Tammepõld on aga samas ka suuresti süüdi HND lagunemises kuivõrd ma näen neis mõlemis seda tahtmist ja tegemist, mida endalgi. Mida ma ootan igalt inimeselt, kellega koos ma muusikat teen. Seda igavest poisikest sees. Sarnaselt nende meestega, kes mind on inspireerinud teisel pool ookeani - on ka neil kahel see poisike sees. Ja nad elavad täie kirega oma elu, oma muusikat. Kõik muu on oluline aga see tuleb esimesena. Kuidas saab selline asi, mitte inspireerida. Rääkimata sellest, et visake oma auto või kodustereos peale "Viski" ja saate aru, et ma ei pea enam midagi rohkemat põhjendama. Ma armusin tüdrukusse, kelle nimeks oli... Viski!
Ma olen olnud eri bändides nüüd oma kuraditosin aastat. See teeb siis 13, kes läbi ei hammustanud. Ma isegi vast ei oskaks enam kokku lugeda kõiki inimesi ega mäleta ka paljude nägusi, kellega koos ma lavalaudasi olen tallanud ning ennast ulaeluga hävitanud. Inimesed eri maailma otstest, eri rahvusest. Mulle on meeldinud kõik bändid, milles ma olen olnud ja olen pidanud neid omadeks. Olgu, valetan. Kunagi sai tehtud Sal-Salleriga bändi ja seda ma ei suutnud võtta tõsiselt. Ega pidada seda muuks kui projektiks. Õnneks suri see kähku ja sain tagasi minna päris asjade juurde. Samas nii kurb kui see ka pole siis kõigist inimestest, kellega ma koos olen ise muusikat teinud, on mind inspireerinud ainult üks inimene. Samas sama inimesega oleme me olnud ka karvupidi koos ja tülitsemas aga kuradile see - kui inimene sind suudab õpetada ja arendada siis pole ükski tüli asjata. Ma usun, et me temaga oleme liiga erinevad inimesed või liiga sarnased või ma isegi ei tea, mis aga me ei hakka vast kunagi tegema koos bändi enam - see ehk annabki mulle tõuke, et välja öelda, millest olen ammu aru saanud. Ainuke inimene, kes tõesti on mind päris palju edasi arendanud lugude kirjutamise ja esitamise osas on endine hüperenergiline pruut Mikk Tammepõld - üks vähestest meie põlvkonna rokkaritest, kelle külge võib riputada sildi songwriter. Ma olen enamus bändides olnud peamine autor. Nii muusika kui sõnade osas ja hakates tegema Brides in Bloomi avastasin ennast järsku täiesti uuest olukorrast. Mu kõrval oli teine kirjutaja ja ta oli hea. Hoopis teise käekirjaga kui ma ise ja esimest korda elus tundsin ma, et ma pean nahast välja pugema sest mul on kellega sammu üritada pidada. Kuigi alkoholi rikkad nagu mu aastad pruudina olid siis õppisin ma selle 2 aastaga rohkem kui ülejäänud 11nega kokku. Siis alustades HND esimese plaadiga olin ma tagasi situatsioonis, kus mult oodati mingit kindlat piiridesse surutud tulemust ja ma ei saanud oma õpitut veel kasutama hakata. Samas ma usun, et see oli hea sest sain lasta kõigel endast läbi käia. Ja kunagi poolteist aastat tagasi uut materjali kirjutama hakates tundsin, kui palju mind on härra mõjutanud. Ja mitte ainult kirjutamise ja kirjutamisse sellise kirega suhtumise osas vaid viis mind tagasi sinna, kus on mu juured. Vanakool. Kus oluline on lugu ja oluline on sõnad mitte kui palju suitsu ja lisavidinaid sa laval suudad välja käia. Sisemine põlemine mu noored sõbrad. Ma olen õppinud palju ja see on hea. Ja õppinud pole ma mitte hetkeks vaid neid mõjutusi tunneb edasipidi alati. Have a drink my friend, I'm buyin'. Tonight we'll drink this town dry!
Viimane mees, kelle siia posti veel pistan lubades, et kunagi tuleb sellele postile osa kaks, on Artur Alliksaar. Võtke ette selle mehe raamat "Päikesepillaja" või ükskõik, milline tekst. Päikesepillaja on suuresti HND kolmanda albumi teiseks peamiseks mõjutajaks tekstide osas Heiti Talviku kõrval. Seda siis nende lugude osas, mis olen kirjutanud mina. Ülejäänud kamp oskab oma lugude tagamaid ainult ise lahti seletada ning põhjendada. Ma loodan, et nad teevad seda nagu ma loodan, et nad teevad ka HND edasise tegevuse teatamist ning mida iganes muud ka veel. Aga tagasi Artur Alliksaare juurde. See mees ütleb välja selle, mis peaks kõigile niigi selge olema aga, mida mu suureks kurvastuseks enamus inimesed ei mõista või ei taha mõista. Meil on ainult üks elu ja me peame seda elama. Ja elama seda suurelt ja kohe nüüd. Sest muidi mingi päev me ärkame ja me elu on meist mööda veerenud. Me pole mitte midagi endist maha jätnud. Me oleme lihtsalt vegeteerinud, kulgenud. Mina pole sellega nõus. Ma keeldun. See on ka põhjus, miks ma teen neid asju, mis ma teen. Olgu see siis elu põletamine või muusika kijrutamine. Ma elan. Ma jätan endast midagi maha. Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ehk sisi ärge unustage elada mu noored sõbrad. Elage, põlege! Ainult nii, ei raiska te endid. Te olete seda väärt, et teist midagi maha jääb ja oma viimastel hingetõmmetel saaksite öelda - ma olen elanud ilusat elu. Ma kahtsen vaid neid asju, mis tegemata jäid.
Neetud, ma nii tahan juba, et te kõik saaks kuulata HND uut plaati. Et saaksite osa sellest arengust, mis on toimunud. Vaid siis saaksite aru ka, kuidas need mehed mind mõjutanud on. Ma olen alles oma tee alguses kirjutajana ja vaikselt aiman teiste meeste käekirja ning loodetavasti aitab see välja kujundada mu oma käekirja, mis oleks eksimatult ainulaadne. See on kõik, mis ma tahan. Laske mul kirjutada. Päikesepilkajad vajavad seda, et neist kogu maailmale kuulutada.
Kid
Päikesepilkajate teener
PÄIKESEPILKAJAD
(Madis, Kid/Kid)
PEAN
MINEMA MA PEAN
PEITA PELGAN PEAD
MU SEKUNDEISSE TUNGISID NAD
VEAN
JALGU JÄRGI VEAN
VETEST VEETUD VEAD
VERETILGATA KUI LANGESIN MA
PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
PÕL-VI-LI ÖÖ IHKAJAD
PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
TÄHEKERJUSENA TEID TERVITAN
SEAN
MUSTA VALGEKS SEAN
SELGUS SEISKUB SEAL
KÕIK KAUNIS, MIS JÕIN, HÄVINEB KORD
PEAD
KÄTEL PUHKAN PEAD
PEENELT PETMA PEAN
MÕRKJAST ÕNNEST LÄBI TEEKOND
PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
PÕL-VI-LI ÖÖ IHKAJAD
PÕL-VI-LI PÄIKESEPILKAJAD
TÄHEKERJUSENA TEID TERVITAN
