Vabariigi Vastikuim Vitupea ehk väike vihane...
on teie ees. Loopige kividega, kutsuge nimedega, lööge või risti. Peaasi, et kibuvitsa põõsasse ei viskaks. Kui keegi soovib osta ängsti koormakaupa siis pole vaja kaugele vaadata. Teie oma väike vihavabrik on avatud 24/7 ja toodab... toodab... toodab. Mis on see, mis mind üles keerab ja plahvatama paneb? Kurat seda teab?!?! Seevõib olla kõige väiksem asi maailmas ja ma turtsun, sisisen, käed rusikas püsti, hambad risti. Ühel korral ei toimi see süütenöör üldse ja teinekord on see nii lühike, et plahvatab ette hoiatamata. Ehk sa võid mind peksta, laimata, teha mida tahad aga kui sa sööd kinos popcorni ja räägid mulle filmi lõpu ette ära siis sured sealsamas :)
Ma tean, et ma pole kõige kergem inimene, kellega läbi saada. Fakk. Ma usun, et enam hullemat friiki annab leida. Küsige, kellelt tahate. Ma ei hakka siin lahkama kõike, mis mul harja turri ajab. Ma ei hakka ka puudutama kõike, mis mulle tähtis on ja mis põhjustel. Sest siis saaks sellest ühest postist tahtmatult väike novell. Ma keskendun bändi osale sest sellest te ju siin lugeda tahategi, mu sõbrad. Kõverpeegli rahvale pole mul kunagi kahju olnud millestki. Nii, et tere tulemast sellesse ulaelust hävinenud poisikese mõtete meeltekoldesse. Kus üks veski jahvatab kõik rõõmud mürgiks mu jahtuvas veres, kus elumõte kahvatab kui närbuv päike kleepjas udumeres. Tere tulemast mu luupainajasse!
Ma olen olnud eri bändides aastast '95. Mäletate veel seda aastat? Kui jah siis olete õnneseened, sest ma küll ei mäleta. Ma olen vahepeal väga palju lollusi jõudnud korda saata. Ma ei mäleta palju asju, aga mäletan, et minu suhtumine bändi tegemisse on olnud kogu aeg ühesugune. Alustades koolibändist ja sealt edasi igas järgmises kuni viimaseni välja. Ma igatsen seda koolibändi aega. Selline tunne on, et kui sa teed oma elu esimest bändi oma sõpradega, siis on kõik ühel lainel. Kõik tahavad sama. Kõik on võrdselt huvitatud. Need on head ajad. Jätke need ajad meelde. Sest mingi hetke pärast hakkavad kõik järgemööda üles kasvama. Ja mingil hetkel ongi kõik su sõbrad-bändikaaslased täiskasvanuks saanud ja omavad uusi huvisi, uusi prioriteete, tahavad muud ja tahavad seda teisel moel. Ja sina oled ikka see loll, kes pole suureks kasvanud. Oled ikka samas koolibändi faasis. Ja sa igatsed seda aega ja tunnet tagasi. Mitte ainult tegemise osas, aga ka livele minnes, stuudiosse minnes, uut lugu harjutades. Seda, et liblikad oleks kõhus ja värin sees ja hommikul, nii kui silmad lahti teed, helistad kõik bändikaaslased läbi ning nad pole ka veel magama saanud. Sest adrenaliin on veres ja kõrvus kohiseb alles. Aga jah, teistel kaob see tunne kahjuks varem või hiljem. Ja siis liigud ühest bändist teise sest su järgmises bändis kui kõik on värske siis on see uudne ja hea tunne peal ja kõik teevad tööd jälle samamoodi nagu algusaegadel. Kõik tahavad jälle sama. Seekord toimub aga see väljakasvamine kiiremini. Sest kõik on juba vanemad ja endas rohkem kindlad. Ja nii sa liigud jälle edasi järgmisesse ja järgmisesse bändi. Et saada tagasi seda tunnet, mis sul alguses oli - esimese, koolibändi aeg. Kurat kui hästi ma seda omast käest tean. Mina olengi see loll, kes kunagi suureks ei kasva. Kes ei saa täiskasvanuks. Kes tahab ikka sedasama ka kõigilt teistelt. Ma olengi ju Kid... poisike. Neetud selliseks. Ja kui te kujutaks ette kui faking rõve ja vastik ma suudan olla kui ma tunnen, et ma ei saa teistelt sama suhtumist nagu on minul. Siis ilmubki välja see diktaator õuenarri rõivais ehk vabariigi vingeim vihatud vastik vitupea. Ma saan väga hästi aru, et kui see osa minust jälle väljas on siis ma ainult süvendan probleemi ja inimeste mittetahtmist teha asja samal moel nagu ma seda tahan teha. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kuradile see. Ma ei tee mingeid pikki plaane ja ei suuda lõputult valida sõnu ning siluda pinnast. Ma lähen tigedaks. Ma lähen vastikuks. Ja ma saadan pikuti ja sügavuti kõige sügavamasse ja pimedamasse auku, et päike ka enam ei paistaks.
Nagu te teate siis enne kui ma kivikuningana HND ridades aega teenima hakkasin, olin ma Brides in Bloomis, High'n'Drys ja veel mõnes bändis ja mu suur suu, mis vait ei püsi... on nii mõnegi riiu ennegi maha pidanud. Sest ma tean, mida ma tahan, kuidas ma seda tahan ja kui seda pole siis...fuck that. Mingi aeg lähen kaasa ja siis olen jälle vastikuna tagasi.
Seda kõike praegu tagasi mõeldes tundub naljakas, et mu kunagised võitluskaaslased Brides in Bloomis hõikasid maha oma laialiminemise just enamvähem samal ajal kui sama teema oli õhus HND kantsis. Meil oli probleem õhus rippunud juba jupp aega selleks ajaks aga järjest süvenenud. Alguse sai vast augustis 2007. Ja kui Brides laiali läks siis sai suurest sõjast ja teineteise kõride kallal olemisest hetkeks tagasi tõmmatud sest imelik oleks olnud ahvida teisi kuigi meil probleem oli olemas juba selleks ajaks tõesti kaua. Nüüd siis juba ring number, ma ei tea kui mitmes, et sama teema õhus ja sel määral, et ma ei suuda ennast enam sundida lavale minema.
Siit siis selle juurde, mis toimub. Ma ei lasku veel detailidesse, mis ja miks ma nii kaugel olen. Äkki kunagi. Alguses plaanisin selle kõik välja kisada aga ma ei postitanud oma juttu ära ja teen lühemalt. Ei räägi põhjustest vaid tulemist. Kunagi kindlasti seletan ära ka põhjused. Põhjustest kõrvale hiilides... olen niikaugel, et ei taha HND'ga lavale minna. Ma tahan VÄGA teha HNDga koos uue plaadi valmis. Ma isegi tahaks seda plaati koos bändiga esitleda aga ei tea, kas saan seda teha kahjuks. Palusin korduvalt, et HND teeks eelseisva Rock Cafe live ära... lihtsalt ilma minuta. Ning, et nad esineks edasi ja teeks kõike edasi HND nime all ja samu HND lugusi mängides. Edasi on kõik juba HND allesjäänud kvarteti teha. Mis nad otsustavad ja mis teevad. Ma ise lihtsalt ei suuda ennast sundida hetkel enam bändiga lavale minema kuigi loodan üle kõige bändi jätkamist. Mul on nii kahju, et ma ei saa öelda miks. Aga ma ei saa, ma ei tee seda, praegu. Nii, et tehke häält ja nõudke HND omale tagasi. Kas siis neljaliikmelisena või viieliikmelisena aga ilma minuta. Ma pole ka solvunud kui võetakse kampa keegi, kelle ideed oleksid ülejäänud kambaga rohkem ühel lainel. Hetkel tunnen, et olen nagu teiselt planeedilt ja isegi ei saada aru, milles kuradis mu probleem seisneb. Lihtsalt ma pole suutnud kasvada suureks... Andke mulle andeks! Samas ma usun, et HND muusika on seda väärt ja teie... mu armastatud patused, olete seda kindlasti väärt. Mind näeksite ikka aga endi kõrval bändi vaatamas, viskiklaas ühes ja õllepudel teises käes. Ja ma nii loodan, et suudan leida jälle tahtmise HNDga lavale minna. Samas ei saa seda lubada sest ma olen kangekaelne ja vastik.
Hetkel ootan teistelt vastust, kas kolmas plaat tuleb koos minuga või ilma. Kui koos minuga siis salvestus hakkaks 20 oktoober ja uus materajal on hea. Kaks korda parem kui "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kokku. Äkki suudame seda ängsti ja viha panna plaati ja teha kõige vihasema, ülbema ning rokkivama plaadi üldse. Vähemalt seda tigeduse osa jagub mul. Kuhjaga. Mind ei muuda miski peale haua kuigi kujutan ette, et ka siis kihutan 200km tunnis otse põrgusse mõlemad käed õhus, keskmised sõrmed püsti a kui mulle seal keegi teele jääb siis muudan ta elu põrguks... või kurat... kui ma seal juba olen siis paradiisiks? Ehh, ärge ajage mind segadusse...
Mu mõtted on kui lahinguratsud, kes on valmis kihutama igasse lahingusse. Ka neisse, mis pole minu jaoks või, millest oleks targem ringiga mööda minna. Heiti Talvik suutis selle minu eest juba rohkem kui terve mu oma eluiga tagasi välja öelda. Ma leidsin selle teksti ühest raamatust, mis mulle kingiti. See raamat on saanud juba oluliseks osaks mu tekstide kirjutamise arengule. See on olnud aluseks 3 loo sünnile. Ja need kolm ei jää ka viimaseks. Tähh selle eest! Nii raamatu kinkijale kui autorile. Inspireerite. (Fakk mul on ikka kirjutamata post sellest, kes on mind mõjutanud ja õpetanud ning inspireerinud). Aga sellest kõne all olevast tekstist olin hetkega sisse võetud. Kuidas see mees suutis nii kirjutada. Minu vastiku värdja olemuse kokku võtta paari riimuvasse ritta? Siin seisabki teie ees teksti osa HND ühest kõige uuemast ning kindlasti üks mu seni parimatest lugudest.
Mu mõtted...
A tout le monde
A tout mes amis
Je vous aime
Je dois partir
TÄHH TEILE!
Väike vihane mees,
Kid
MU MÕTTED
(Kid/Heiti Talvik)
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TÕIKADE TINASSE KOORMA EES NORSATES AJAVAD PÜSTI
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TAPLUSE TULISE VANKRI EEST ORJATÖÖ KÜTKEISSE KISTI
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
VERES POSAUNIDE MÜRA JA SILMIKUIS LÕKETE PRAGIN
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
PUNANE LAKUST KÄIB MARU JA KANNUL NEIL MADUDE SAGIN
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA
on teie ees. Loopige kividega, kutsuge nimedega, lööge või risti. Peaasi, et kibuvitsa põõsasse ei viskaks. Kui keegi soovib osta ängsti koormakaupa siis pole vaja kaugele vaadata. Teie oma väike vihavabrik on avatud 24/7 ja toodab... toodab... toodab. Mis on see, mis mind üles keerab ja plahvatama paneb? Kurat seda teab?!?! Seevõib olla kõige väiksem asi maailmas ja ma turtsun, sisisen, käed rusikas püsti, hambad risti. Ühel korral ei toimi see süütenöör üldse ja teinekord on see nii lühike, et plahvatab ette hoiatamata. Ehk sa võid mind peksta, laimata, teha mida tahad aga kui sa sööd kinos popcorni ja räägid mulle filmi lõpu ette ära siis sured sealsamas :)
Ma tean, et ma pole kõige kergem inimene, kellega läbi saada. Fakk. Ma usun, et enam hullemat friiki annab leida. Küsige, kellelt tahate. Ma ei hakka siin lahkama kõike, mis mul harja turri ajab. Ma ei hakka ka puudutama kõike, mis mulle tähtis on ja mis põhjustel. Sest siis saaks sellest ühest postist tahtmatult väike novell. Ma keskendun bändi osale sest sellest te ju siin lugeda tahategi, mu sõbrad. Kõverpeegli rahvale pole mul kunagi kahju olnud millestki. Nii, et tere tulemast sellesse ulaelust hävinenud poisikese mõtete meeltekoldesse. Kus üks veski jahvatab kõik rõõmud mürgiks mu jahtuvas veres, kus elumõte kahvatab kui närbuv päike kleepjas udumeres. Tere tulemast mu luupainajasse!
Ma olen olnud eri bändides aastast '95. Mäletate veel seda aastat? Kui jah siis olete õnneseened, sest ma küll ei mäleta. Ma olen vahepeal väga palju lollusi jõudnud korda saata. Ma ei mäleta palju asju, aga mäletan, et minu suhtumine bändi tegemisse on olnud kogu aeg ühesugune. Alustades koolibändist ja sealt edasi igas järgmises kuni viimaseni välja. Ma igatsen seda koolibändi aega. Selline tunne on, et kui sa teed oma elu esimest bändi oma sõpradega, siis on kõik ühel lainel. Kõik tahavad sama. Kõik on võrdselt huvitatud. Need on head ajad. Jätke need ajad meelde. Sest mingi hetke pärast hakkavad kõik järgemööda üles kasvama. Ja mingil hetkel ongi kõik su sõbrad-bändikaaslased täiskasvanuks saanud ja omavad uusi huvisi, uusi prioriteete, tahavad muud ja tahavad seda teisel moel. Ja sina oled ikka see loll, kes pole suureks kasvanud. Oled ikka samas koolibändi faasis. Ja sa igatsed seda aega ja tunnet tagasi. Mitte ainult tegemise osas, aga ka livele minnes, stuudiosse minnes, uut lugu harjutades. Seda, et liblikad oleks kõhus ja värin sees ja hommikul, nii kui silmad lahti teed, helistad kõik bändikaaslased läbi ning nad pole ka veel magama saanud. Sest adrenaliin on veres ja kõrvus kohiseb alles. Aga jah, teistel kaob see tunne kahjuks varem või hiljem. Ja siis liigud ühest bändist teise sest su järgmises bändis kui kõik on värske siis on see uudne ja hea tunne peal ja kõik teevad tööd jälle samamoodi nagu algusaegadel. Kõik tahavad jälle sama. Seekord toimub aga see väljakasvamine kiiremini. Sest kõik on juba vanemad ja endas rohkem kindlad. Ja nii sa liigud jälle edasi järgmisesse ja järgmisesse bändi. Et saada tagasi seda tunnet, mis sul alguses oli - esimese, koolibändi aeg. Kurat kui hästi ma seda omast käest tean. Mina olengi see loll, kes kunagi suureks ei kasva. Kes ei saa täiskasvanuks. Kes tahab ikka sedasama ka kõigilt teistelt. Ma olengi ju Kid... poisike. Neetud selliseks. Ja kui te kujutaks ette kui faking rõve ja vastik ma suudan olla kui ma tunnen, et ma ei saa teistelt sama suhtumist nagu on minul. Siis ilmubki välja see diktaator õuenarri rõivais ehk vabariigi vingeim vihatud vastik vitupea. Ma saan väga hästi aru, et kui see osa minust jälle väljas on siis ma ainult süvendan probleemi ja inimeste mittetahtmist teha asja samal moel nagu ma seda tahan teha. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kuradile see. Ma ei tee mingeid pikki plaane ja ei suuda lõputult valida sõnu ning siluda pinnast. Ma lähen tigedaks. Ma lähen vastikuks. Ja ma saadan pikuti ja sügavuti kõige sügavamasse ja pimedamasse auku, et päike ka enam ei paistaks.
Nagu te teate siis enne kui ma kivikuningana HND ridades aega teenima hakkasin, olin ma Brides in Bloomis, High'n'Drys ja veel mõnes bändis ja mu suur suu, mis vait ei püsi... on nii mõnegi riiu ennegi maha pidanud. Sest ma tean, mida ma tahan, kuidas ma seda tahan ja kui seda pole siis...fuck that. Mingi aeg lähen kaasa ja siis olen jälle vastikuna tagasi.
Seda kõike praegu tagasi mõeldes tundub naljakas, et mu kunagised võitluskaaslased Brides in Bloomis hõikasid maha oma laialiminemise just enamvähem samal ajal kui sama teema oli õhus HND kantsis. Meil oli probleem õhus rippunud juba jupp aega selleks ajaks aga järjest süvenenud. Alguse sai vast augustis 2007. Ja kui Brides laiali läks siis sai suurest sõjast ja teineteise kõride kallal olemisest hetkeks tagasi tõmmatud sest imelik oleks olnud ahvida teisi kuigi meil probleem oli olemas juba selleks ajaks tõesti kaua. Nüüd siis juba ring number, ma ei tea kui mitmes, et sama teema õhus ja sel määral, et ma ei suuda ennast enam sundida lavale minema.
Siit siis selle juurde, mis toimub. Ma ei lasku veel detailidesse, mis ja miks ma nii kaugel olen. Äkki kunagi. Alguses plaanisin selle kõik välja kisada aga ma ei postitanud oma juttu ära ja teen lühemalt. Ei räägi põhjustest vaid tulemist. Kunagi kindlasti seletan ära ka põhjused. Põhjustest kõrvale hiilides... olen niikaugel, et ei taha HND'ga lavale minna. Ma tahan VÄGA teha HNDga koos uue plaadi valmis. Ma isegi tahaks seda plaati koos bändiga esitleda aga ei tea, kas saan seda teha kahjuks. Palusin korduvalt, et HND teeks eelseisva Rock Cafe live ära... lihtsalt ilma minuta. Ning, et nad esineks edasi ja teeks kõike edasi HND nime all ja samu HND lugusi mängides. Edasi on kõik juba HND allesjäänud kvarteti teha. Mis nad otsustavad ja mis teevad. Ma ise lihtsalt ei suuda ennast sundida hetkel enam bändiga lavale minema kuigi loodan üle kõige bändi jätkamist. Mul on nii kahju, et ma ei saa öelda miks. Aga ma ei saa, ma ei tee seda, praegu. Nii, et tehke häält ja nõudke HND omale tagasi. Kas siis neljaliikmelisena või viieliikmelisena aga ilma minuta. Ma pole ka solvunud kui võetakse kampa keegi, kelle ideed oleksid ülejäänud kambaga rohkem ühel lainel. Hetkel tunnen, et olen nagu teiselt planeedilt ja isegi ei saada aru, milles kuradis mu probleem seisneb. Lihtsalt ma pole suutnud kasvada suureks... Andke mulle andeks! Samas ma usun, et HND muusika on seda väärt ja teie... mu armastatud patused, olete seda kindlasti väärt. Mind näeksite ikka aga endi kõrval bändi vaatamas, viskiklaas ühes ja õllepudel teises käes. Ja ma nii loodan, et suudan leida jälle tahtmise HNDga lavale minna. Samas ei saa seda lubada sest ma olen kangekaelne ja vastik.
Hetkel ootan teistelt vastust, kas kolmas plaat tuleb koos minuga või ilma. Kui koos minuga siis salvestus hakkaks 20 oktoober ja uus materajal on hea. Kaks korda parem kui "PatuRaamat" ja "Aivaravai" kokku. Äkki suudame seda ängsti ja viha panna plaati ja teha kõige vihasema, ülbema ning rokkivama plaadi üldse. Vähemalt seda tigeduse osa jagub mul. Kuhjaga. Mind ei muuda miski peale haua kuigi kujutan ette, et ka siis kihutan 200km tunnis otse põrgusse mõlemad käed õhus, keskmised sõrmed püsti a kui mulle seal keegi teele jääb siis muudan ta elu põrguks... või kurat... kui ma seal juba olen siis paradiisiks? Ehh, ärge ajage mind segadusse...
Mu mõtted on kui lahinguratsud, kes on valmis kihutama igasse lahingusse. Ka neisse, mis pole minu jaoks või, millest oleks targem ringiga mööda minna. Heiti Talvik suutis selle minu eest juba rohkem kui terve mu oma eluiga tagasi välja öelda. Ma leidsin selle teksti ühest raamatust, mis mulle kingiti. See raamat on saanud juba oluliseks osaks mu tekstide kirjutamise arengule. See on olnud aluseks 3 loo sünnile. Ja need kolm ei jää ka viimaseks. Tähh selle eest! Nii raamatu kinkijale kui autorile. Inspireerite. (Fakk mul on ikka kirjutamata post sellest, kes on mind mõjutanud ja õpetanud ning inspireerinud). Aga sellest kõne all olevast tekstist olin hetkega sisse võetud. Kuidas see mees suutis nii kirjutada. Minu vastiku värdja olemuse kokku võtta paari riimuvasse ritta? Siin seisabki teie ees teksti osa HND ühest kõige uuemast ning kindlasti üks mu seni parimatest lugudest.
Mu mõtted...
A tout le monde
A tout mes amis
Je vous aime
Je dois partir
TÄHH TEILE!
Väike vihane mees,
Kid
MU MÕTTED
(Kid/Heiti Talvik)
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TÕIKADE TINASSE KOORMA EES NORSATES AJAVAD PÜSTI
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, KES
TAPLUSE TULISE VANKRI EEST ORJATÖÖ KÜTKEISSE KISTI
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
VERES POSAUNIDE MÜRA JA SILMIKUIS LÕKETE PRAGIN
MU MÕTTED ON LAHINGU RATSUD, NEIL
PUNANE LAKUST KÄIB MARU JA KANNUL NEIL MADUDE SAGIN
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
KOSTUKS, KOSTUKS NÜÜD LAHINGU RIMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED JA
SÖÖSTUKSID VÕITLUSSE JULMA
NAD MÜRINAL TALLAKS KÕIK TÕKKED NAD
SÖÖSTUKSID SÕTTA KUI SURMA
